Uskumatu, ent esimesed kuu aega Istanbulis saavad peagi juba mööda saadetud. Türki jõudes sain korraks lausa rahulikult hingata – tundus, et kõige hullem oli möödas, sest enam ei pidanud mööda Tallinna linna kõikvõimalike dokumentidega ringi jooksma ja siis ikkagi teada saama, et viisa tegemiseks on vaja siiski pool sentimeetrit suuremaid passipilte. Augusti lõpus paistis nagu ma praktiliselt oleksin elanud Türgi saatkonnas, sisse-välja oli vaja nii palju käia, et keegi isegi ei vaevunud mu nime-dokumenti-allkirja enam registreerima. Viisa sai aga passi, lennupiletite hinnad läksid ootamatult alla ja septembri esimestel päevadel astusin rõõmsalt Ataturgi lennujaama passikontrolli. Oih, ametnik ei viitsinud mu passi…