Susanna On the Go

Viimane kõrbelinn Yazd

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma. Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et…

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Meie esimene hommik Qeshmi saarel oli muinasjutuline. Pakkisime päikesetõusu ajal oma telgi linnapargis kokku ning jäime sillerdavat, rahulikku Pärsia lahte imetlema. Öisest tormist polnud jälgegi. Jälgisime kõrvalt, kuidas teised telkijad aeglaselt ärkasid ja perele hommikusööki pakkusid. Meie kõrvale tuli üks neljaliikmeline perekond, kes usinalt inglise keeles juttu tegid ja oma puuvilju jagasid. Quince, granaatõun, apelsinid – Iraani puuviljad olid imelised!

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud.

Shiraz, ilmalik mošee ja iidne Persepolis

Shiraz, ilmalik mošee ja iidne Persepolis

Pärast imeilusat Esfahani oli meie järgmine sihtkoht Iraanis kõrbelinn Shiraz. Seekord ei sõitnud me ööbussiga. Jätsime raske südamega oma armsa sõbra Mohammadiga hüvasti, istusime ennelõunal bussi peale ja loksusime selles kuni hilisõhtuni välja. Vahepeal saime aga üllatuse osaliseks – nimelt selgus, et meie tolleõhtune majutaja oli samal hommikul lapse saanud ja arusaadavatel põhjustel meid vastu võtta ei saanud. Mõtlesime, et olgu – mis siin ikka, küll olukord kuidagi laheneb… Ehk teisisõnu paanitsesin ma järgmised kaheksa tundi oma istekohal ja kujutasin ette, kuidas pargipingil magades kohalikud koerad meid purema tulevad… Või tuleksid, kui islami kultuuris koerad lubatud oleksid.

Taroof – Pärsia kultuuri põimunud võltsviisakus / Tarof – The faux-coutresy woven into Persian culture

EST Juba mõnda aega enne Iraani sõitmist hoiatati meid taroofi eest. Nimelt on tegu veidra fenomeniga, võltsi viisakus-žestiga, mis tuleb siirast südamest. Iraanlased peavad heaks tavaks käituda igas olukorras üllalt ja ennastsalgavalt, ka siis kui seda tõsiselt ei mõelda. Lühidalt öeldes on olukord väga lihtne – kui iraanlane pakub sulle midagi, näiteks süüa- juua, raha või öömaja, siis tuleb talle viisakusest ära öelda. Tegelikult võib pakkumine väga ahvatlev olla, kuid tema ei pruugi seda tõsiselt mõelda.

Pool maailmast peitub Esfahanis

Pool maailmast peitub Esfahanis

Pärast esimesi päevi Iraani pealinnas Teheranis seadsime end ootusärevuses ööbussi peale. Järgmine sihtkoht oli Esfahan, milles kohalike sõnul peituvat pool maailma.
Jõudsime linna kella nelja ajal hommikul, julgelt enne päikesetõusu. Otsustasime jääda bussijaama inimlikku kellaaega ootama, kuid paraku kõik terminalid olid suletud. Ööhämaruses viitas keegi tundmatu meile roheka klaaspaviljoni poole, kus üsna palju inimesi sees istus. Ilmselt oli tegu ainsa avatud ootesaaliga ja nii mõnedki muud olid aega parajaks tegemas. Astusime sisse, kohalikud mehed tegid meile koheselt ruumi ja kutsusid enda juurde istuma. Rääkisime veidi juttu, no umbes nii inglise-vene-saksa-hispaania keele segu, ja närisime meestega koos sihkvasid.Tore oli! Lausa nii tore,…

Esimesed muljed Iraanist – kultuurišokk Teheranis / First impression of Iran – cultural shock in Tehran

Esimesed muljed Iraanist – kultuurišokk Teheranis / First impression of Iran – cultural shock in Tehran

Iraani pealinna Teherani jõudsime vara-vara hommikul. Palju kirutud metsik liiklus andis juba tunda. Autojuhtidel oli kaks režiimi – gaas põhjas või pidurid blokkis. Need vaheldusid hetkeliste intervallidena. Signaalid huilgasid kõigil autodel, nii muuseas. Sellegipoolest suutsin tunniajase taksosõidu ajal veidi isegi magada, kuna 24-tunnine rännak Tallinnast Teherani oli parasjagu kurnav olnud.

Kuhu me lähme? Iraani! // Where are we going to? Iran!

EST Eelmisel kevadel Balkani poolsaarel hääletades veetsime aega imevahva abielupaariga Iraanist. Juba pärast esimest kohtumist sai selgeks, et Iraani külastamine tuleb lähiajal ette võtta. Ja sügisel avastasimegi end Sandriga ühel õhtul järjekordseid lennupileteid ostmas, seekord Riia-Kiiev-Teheran marsruudil. Mis siin salata, mida lähemale reis jõudis, seda närvilisemaks me ka muutusime. Olgugi, et Iraanis EI OLE sõda ega terrorismi, asub ta poliitiliselt siiski äreva koha peal.

Uisumatk saarte vahel

Eesti talved on alati ettearvamatud – soe ja külm vahelduvad kiiresti ning iial ei tea, mis homne päev toob. Kui veebruaris väljas külmetama hakkas, sõitsin ma kiiresti Hiiumaale ning otsisin oma uisud ülesse. Need olid viimase paari aasta jooksul korralikult tolmu kogunud, sest meil ei ole olnud eriti ei jääd ega aega. Esimestel päevadel käisin kodu kõrval asuva tiigi peal katsetamas, kui palju lihased veel mäletavad. Väga tore oli igapäevaselt uisutamas käia, jää oli sile ning keha harjus kiiresti tasakaalu keskpunkti muutumisega. Kodutiik jäi muidugi kiiresti väikeseks – kui mitu päeva sa ikka jaksad kümnemeetrise diameetriga uisuplatsi peal ringe teha…

Back to Top