Susanna On the Go
Egiptuse pulm: kuidas ma pruudi välja vihastasin

Egiptuse pulm: kuidas ma pruudi välja vihastasin

Jah, ma tahaksin öelda, et viimased kuud on olnud sündmustevaesed, aga armukade Egiptuse pruut mu mälusilmas julgeb vastupidist väita. Pulma sattumine iseenesest oli üllatus nii mulle kui pruudile kui tõtt-öelda kõigile asjaosalistele. Ma läksin Egiptusesse pigem keelt praktiseerima, kui midagi muud. Lisaks mõnusale ringreisile ja parajatele immigratsioonijamadele (no ikka minu ja mu värvika passiga) veetsin ma pikema aja Kairos, kus mul olid mõned sõbrad ees ootamas. See on küll rahvusvahelise elu võlu — isegu hullumeelsed linnad nagu Kairo muutuvad üleelatavaks, kui tuttavad näod sind ringi sõidutavad ja kõige entusiastlikumate turistilõksude juurest eemale juhivad.

Aga igatahes — pulm! Mina ja Nora, minu ustav reisikaaslane, kes kõigi mu hullude plaanidega alati kaasa tuleb, veetsime Kairos aega koos Youssefi ja Halimiga, kellel oli arvukalt sõpru-sugulasi üle kogu Põhja-Egiptuse. Ühel neljapäeva õhtul helistasid poisid meile ja käskisid end kähku valmis panna, et õigeks ajaks pulma jõuda. Me olime keset shopingutänavat ja mul oli üks kriitiline konverentskõne pooleli, nii et korraks oli sinna jõudmine täitsa küsimärgi all. Ruttasime kiiruga hotelli, panime kleidid selga, värvisime huuled ära ja hüppasime Uberisse. Olgu öeldud, et Kairo liiklus on  m e t s i k  ja puhtalt ühest linnaosast teise sõitmine võib võtta mitu tundi.

See meie reaalsus oligi — me sõitsime julgelt tund aega oma hotellist bussiterminali, kust minibussid igas võimalikus suunas linnast välja sõitsid. Kui viimaks kohale jõudsime, oli päike juba loojumas. Kohtusime seal oma sõpradega, kellelt selgus, et pulmapaik ise on veel ligikaudu kolme tunnise teekonna kaugusel. Kolm tundi! Üks ots! Entusiasm hakkas vaikselt raugema, aga kleidid olid ju seljas ja Egiptuse pulm üsnagi once-in-a-lifetime kogemus, nii et pressisime end neljakesi ühe kitsa umbse minubussi tagaistmele ja hakkasime sõitma. Bussisõit Põhja-Egiptuse külakeste vahel ise oli juba eraldi kogemus, eriti kui maksmiseks läks, bussijuht mitmekordset hinda küsis ja kohalikud juhile peaaegu kallale läksid. Sellistel hetkedel on mõnus turist olla. Mina kehitasin oma tagaistmel õlgu ja ootasin lihtsalt, et värsket õhku jälle hingata saaks.

Kairo tänavad harvadel vaiksetel hetkedel. Tegu on väga ilusa linnaga, mis peitub päevasel ajal liiklushordide taha. Kahjuks pulmast ja pruutpaarist teile pilte näidata ei saa, kuna kogu peoseltskond oli rangelt konservatiivne ja see neile ilmselt heameelt ei valmistaks.
Kairo tänavad harvadel vaiksetel hetkedel. Tegu on väga ilusa linnaga, mis peitub päevasel ajal liiklushordide taha. Kahjuks pulmast ja pruutpaarist teile pilte näidata ei saa, kuna kogu peoseltskond oli rangelt konservatiivne ja see neile ilmselt heameelt ei valmistaks.

Ligikaudu kolm tundi hiljem, hilisõhtul, jõudsimegi külakesse kohale. Esimesed hetked pulmasaginas möödusid kerge kultuurišoki tähe all. Selgus, et pulmas olid mehed-naised eraldatud, järelikult oli tegu konservatiivsema perekonnaga. Naised olid uudishimulike silmade eest ära peidetud. Esialgu oli näha vaid mehi, kohutavalt palju mehi lärmavate kõlaritornide all segamatult istumas ja vesipiipu suitsetamas. Hilised külalised pakkusid meestele palju huvi, eriti meie, kahvatud Euroopa tüdrukud. Õnneks peagi võtsid kohalikud naised meid oma tiiva alla ja viisid naiste poolele, kus käis tõeline tantsupidu. Pruut koos oma lähima paarikümne sõbrannaga tantsis sisehoovis valgustatud laval ning ligi sadakond naist istus lava ees ja nautis pulmamelu. Naiste käsutuses oli ka mitmekorruseline maja, kus käidi end sättimas ja väikelapsi toitmas. Tagasihoidlikumad tüdrukud said ka maja rõdul tantsupeol osaleda, kus kellegi silmad nendeni ei ulatunud.

Pruut ei kandnud mitte läänelikku valget kleiti, vaid oli riietatud üleni lillasse. Olgu öeldud, et ta nägi täiesti vapustav välja oma maani pitsist kleidi ja siidja peasalliga. Muideks, mina ja Nora olime kogu suure seltskonna peale ainsad naisterahvad, kes oma juukseid ei katnud, paistes sellega veelgi enam silma. Peagi tiriti meidki lavale pruudi kõrvale tantsu lööma ja keeldumisest ei tahtnud keegi midagi kuulda. Esimesed paarkümmend minutit oli meil päris lõbus, vaatamata tõsiasjale, et viieaastased tüdrukud kohmakaid põhjamaalasi puusa nõksutama püüdsid õpetada. Mis teha, mina isiklikult ei õpi küll kunagi tantsima nii nagu Türgi naised seda sünnist saati teevad.

Üsna ruttu selgus aga, et meie ootamatu kohaleilmumine tekitas külalistes rohkem saginat kui juba mitu tundi rahvast lõbustanud pruut. Tüdrukud tungisid vägisi just minu ja Noraga tantsima ja mehed hiilisid ligi just meist pilte tegema, jättes pruudi tähelepanust kõrvale. Alles siis kui pruut hakkas agressiivselt end tantsupõrandal minu ja Nora vahele pressima, et vähemalt meiega koos tähelepanu saada, ja kõik oma sõbrannad minema hurjutas, sain aru, et olime ta tegelikult päris täbarasse olukorda pannud. Seega sobival hetkel hiilisime tantsupõrandalt jälle minema ja lasime noorel pruudil oma õhtut edasi nautida. Olgu mainitud, et oma peigmehest ei teinud ta kogu peo jooksul kordagi välja.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top