Susanna On the Go
Elust ja särtsust ja identiteedist

Elust ja särtsust ja identiteedist

Alates eelmisest märtsist on mul on olnud palju aega. Aega, et istuda iseendaga ja püüda aru saada, miks ma mitte midagi ei tunne. Miks ma tajun mingit suurt haigutavat tühimikku seal, kus kunagi oli kirjeldamatult palju rõõmu. Olen ju teilegi rääkinud, kuidas öörongidega mööda Iraani kõrbeid loksudes ja mitu kuud Ateenast Eestisse hääletades ja terve ühe suve Harvardis raamatuid lugedes olin ma maailma kõige õnnelikum inimene. No ma natukene olin See Tüdruk, kes võtab seljakoti ja vaatab, mis juhtub. Tähendab, ma olingi see tüdruk – täiuslikult vaba, muretu, usaldav. No vahel leidsin end kiirteel kastiauto pagasilaost, aga kõik oli seiklus. Täna ma muretsen, kas keegi mind õhtul Maximast tulles maha notib.

Muidugi, eks suurt rolli mängib ka see, et ma pole enam 18. Esiteks, mul ei ole  v a j a  vireleda, sest hotellid mahuvad mu eelarvesse. Ja eks ühtlasi on seda ohutunnet ka ikkagi mõnevõrra tekkinud. Võõraste meestega üldjoontes enam kaasa ei lähe.*

Aga mulle alati tundus, et see Reisi-Susanna oli parem versioon minust — see, kelleks sain kehastuda siis, kui päris elu enam elada ei jaksanud. Eksootiline helesilmne aktsendiga tüdruk, kes kuskilt välja ilmus ja maksimaalselt kolme päeva jooksul ära kadus (kauem ma ei ole kunagi jaksanud ühes linnas olla). See, kellele veel aastaid hiljem saadeti pilte ja meenutusi ilusatest koosveedetud aegadest.

Kuid teate, kes ma nüüd olen? Igav ja kurb. Istun arvuti taga ja joon kontorikohvi nagu mingi… täiskasvanu. Ilma seikluste, matkade, rõõmu ja energiata. Millelgi pole erilist mõtet, sest Reisi-Susannat ju ei eksisteeri. Ta jäi maha Kairosse koos valusa abieluettepanekuga ja Punase mere korrallidesse elu mõtet otsima ja India ookeani palmide alla koos võimalusega La Reunion’il aastakene terveneda ja mu Istanbuli koju, kust pidin ootamatult keset ööd oma kohvritega põgenema ja… Ja igale poole, kus ma olen kõndinud, hinganud ja armastanud.

Ükskord Väga Ammu, siis kui ma veel midagi tundsin

 

Ma tean, ma pole siin just väga palju neid päriselt isiklikke lugusid jaganud. Mulle ei meeldi halvast ja valusast rääkida, veelgi vähem niivõrd igaveses vormis kui seda on kirjutamine. Aga rändamine oli kunagi nii palju enamat kui ainult ilusad pildid või kultuurilised kogemused. See õpetas mind elama, kuid ma jätsin endast ka tükikese maha igale poole, kus ma sisse hingasin. Ja nüüd ma olen… siin. Ilma nende osadeta iseendast. Ja rahulolematu.

Ehk siis lõpetades selle melanhoolilise heietuse – kes te olete samuti pidanud nüüd juba aasta aega iseendaga tõtt vahtima – kuidas te sellega toime olete tulnud? Mis teile rõõmu ja indu juurde toob? Mulle tundub, et elu on olnud lihtsalt üks lõputu halb tuju ja tahaks kuidagi…särtsu tagasi saada.

* Remargi korras tõestisündinud lugu nooremalt kui 18-aastaselt Reisi-Susannalt. Kui esimest korda teismelisena sõbrantsiga mööda Iirimaad hääletasime, siis loeti meile kõikjal sõnad peale, et me mingil juhul ei istuks autodesse, kus on lisaks meile veel kaks meest. No et meid ikka rohkem oleks kui mehi ja vajadusel mõnest kaabakast jagu saaks. Kord pakkus meile sõitu auto koos kolme mehega (ja tagaistmega täis roostes vanarauda), mille peale me võidukalt end vanaraua vahele mahutasime ja rõõmustasime – ei olnudki kaks meest! Disclaimer: me ei saanud surma, mehed viisid meid hoopis randa.

4 Responses

  1. Ma arvan, et ma mõistan, mida tunda võid. Ma pole küll sellist pöörast elu elanud, vaid siin suht ühes linnas passinud, aga enda jaoks näen seda nagu pikka-pikka ja lõpmatut lõunamaareisi 😀 Ja kui see peaks lõppema, oleks ka vist midagi puudu…
    Aga kirjuta ikka nendest Kairo abieluettepanekutest ja põgenemistest jne ka! (ps siin ma ka täitsa suhestun, mulle tehti samuti kunagi nooruspõlves Egiptuses üks päriselt mõeldud abieluettepanek, noh mitte see et mitu kaamlit ma su isale pean andma, vaid oli üks nunnu kopti tüüp kellega suhtlesin ja kuna ta ei tahtnud sõjaväkke minna, pakkus sellise geniaalse plaani välja)

    1. No see lõpmatu lõunamaareis kõlab muidugi ka imevahvalt 😀 Mulle tundub just, et asjade kokku pakkimine ja PÄRISEKS koos perega ära minemine on palju pöörasem kui ajutised reisid või pooleaastased kolimised. Kairo abieluettepanekud ja muud ainulaadsed kogemused on mu jaoks kõik lahterdatud kui paralleel-elud – elud, mida oleksin võinud neil hetkedel alustada, kuid mille siiski ära põlgasin. Ja nüüd istun siin Tallinnas ja pean lõpuks ikkagi ise oma valikutega toime tulema 😀 aga mõtlen natuke – kui on huvi, siis äkki võiksin tõesti natuke ka oma teravamatest kogemustest rääkida…

  2. Susanna, ma usun, et see on üleminekuetapp teise ajastusse.

    Ma olin ka kunagi seljakotiga. Hääletasin, couchsurfisin, vestlesin võõrastega ja istusin võõraste meeste autodesse (õnneks lõppes kõik samamoodi ilma jamadeta). Ja siis ühtäkki – see aeg saigi läbi.

    Läksin tööle, sain head palka ja koos sellega õppisin reisima hoopis teistmoodi. Õppisin nautima ilusaid hotelle, ägedaid AirBnBsid, hirmkalli hinnaga vaatamisväärsusi… Kuid jah, juhuslikud kohtumised võõrastega, juhuslikud ja nii tähtsad vestlused couchsurfingu hostidega ning vabaduse ja ebakindluse segu oli möödas. Loomulikult, suurt osa selles mängis ka mu kallis Ville. See pehmendas muutust kõvasti, sest alati oli, kellega koos kogeda ja kellega rääkida.

    Mu jutu kokkuvõte on see, et arvan, et meiesugustel inimestel on antud muutus paratamatus. Võiks muidugi igavesti hipielu elada ja sama tunnet kogeda, kuid tegelikult ma seda ei taha. Tahan uusi kogemusi, uusi kogemisi. Arvan, et sina ka.

    Parem tähistame! Tähistame ilusa hotelliga, hea brunchiga ja piletitega parimatesse muuseumitesse. Nii pea, kui jälle minna saab.

    1. Nii armas ja julgustav kommentaar, Saara! Jah, ma olen hästi nõus sellega, et tegelikult me ju ei taha jääda sellesse ellu. Vajadus eneseteostuse ja oma eelduste realiseerimise järele kasvab ikkagi nii kõrvulukustavaks, et ükski hipireis ei saa seda korvata. Ja miski, mis minus mugava reisimisstiili juures on palju rõõmu tekitanud – vastutasuks heade emotsioonide eest on meeletult hea tunne ka sihtriigi majandust turgutada. Ning eks vestlused võõrastega ju jätkuvad ikkagi – lihtsalt ühikatoa asemel hotellibaaris ja vähe kvaliteetsema veiniga.
      Aga rõõm kuulda, et Ville on sinu jaoks seda igatsust maandanud! Minu jaoks vist tihti ongi raske see lahkumisetunne, nagu jätaksin kõik endast maha. Aga kui keegi on alati kaasas, siis on see kogemus ilmselt täiesti teine 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top