Susanna On the Go

kogemata kaukaasias / Gruusia

Tbilisis on mingi kummaline maagia. Hästi raske on sõnadesse panna midagi nii õrnalt tajutavat, ent see linn haaras mind endaga kaasa. Kõik oli hästi loomulik.

Külastasin Tbilisit kaks korda, veetes seal küll vaid mõne ilusa päeva, ent kordagi ei jäänud ma omadega hätta. Mul tarvitses vaid korraks enda ümber ringi vaadata, kui keegi juba lähenes ja abi pakkus, sealjuures püüdmata midagi müüa või kaubelda. Inimesed olid lihtsalt head.

Mu viimasel sealveedetul päeval selgus ka karm tõde – nimelt olevat mu nahk, juuksed ja silmad kohalikga võrreldes niivõrd heledad, et vaatamata oma püüdlustele linnapildis eriliselt välja paistsin. (Kuna iseennast kõrvalt ei näe, arvasin tõesti, et olen kohalikega üsna sarnane).

Sõites linnapiirilt sisse, võis näha palju agulitüüpi elurajoone. Majad lagunesid ja olid üksteise otsa pressitud, autod seisid keset tänavat, ent isegi see tundus võluv.
Kesklinn oli muidugi vapustavalt kaunis. Mäenõlvadele ehitatud madalad värvilised majad ümbritsesid linna, mille keskel, kaljuseinte vahel, voolas Kura jõgi. Hiigelsuured monumendid ulatusid sind vaatama igal majanurgal.

Noored mehed pressisid tänavatel värsketest kohalikest puuviljadest mahlu ja müüsid möödujatele. Minu väike, umbes 150 ml topsike peitis endas tervelt 3-4 värskelt küpsenud granaatõuna. Tegelikult sai kõik oma tähtsad ostud tänavatel ära teha, alustades puuviljadest ja veinist, lõpetades sukkpükste ja koorimisnugadega. Ma ei astunud ühegi poe uksest sisse. 

Külastasin ka üht Tbilisi ajaloolistest bath houses’idest, mida võib ehk pidada maailma SPA-de eestvedajateks. Vanim säilinud bath houses loodi 3 sajandit tagasi ning sai kiiresti välismaiste külastajate meelispaigaks. Minu külastusajal olin seal kindlasti ainus välismaalane. Uhke (ja päris hirmus) oli saada osa millestki nii isiklikust kohalike elus ja kultuuris.

Üritasin lausa vägisi Armeenia ja Gruusia vahel paralleele tuua, ent kukkusin iga kord lootusetult läbi. Need kaks riiki erinevad oluliselt nii maastiku, keele (kuigi mõlemad on kummalised ja väga eriliste tähestikega), mentaliteedi, atmosfääri kui linnade poolest. Tbilisi oli täis rahvuslikke kaupu, restorane, parke, vaatamisväärsusi, samas kui Yerevan püüdis rõhuda oma euroopalikkusele. Kusjuures sealjuures ei tundu naaberriikide omavahelised suhted kuigi head olevat. Samas on mõlemad riigid ja rahvad kahtlemata väga autentsed ning just seda ma reisides püüangi leida.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top