Susanna On the Go
Öörongiga Euroopasse ja Jordaania poole

Öörongiga Euroopasse ja Jordaania poole

Kuigi plaanin edaspidi veel kirjutada natuke enda reisidest, muljetest ja lemmikutest sihtkohtadest ka Türgis, siis liigun puhtalt vahelduse mõttes praegu hea meelega edasi järgmiste rännakute juurde. Nagu olen varemgi maininud, oli Istanbulis elamise juures üks suurimad plusse see, kui palju mugavaid lennuühendusi sealt linnast läheb. Täna on Istanbulis kaks suurt rahvusvahelist lennujaama, mis opereerivad lende reaalselt üle terve maailma. Seikluse mõttes otsustasin ühe suurema reisi ette võtta aga hoopis Sofiast, Bulgaaria pealinnast. Ja kui ma ütlen, et seikluse mõttes, siis ma tegelikult pean silmas hiiiiiiirmusodavaid lennupileteid, nagu ikka!

Kui ma nägin 25€ edasi-tagasi lennupakkumist Jordaaniasse, Punase mere äärsesse Aqaba linna, siis ei suutnud ükski vägi mind rahakoti järele küünitamisest tagasi hoida. Jordaaniasse olin ma ammu soovinud minna, kuid niigi kallisse riiki on Euroopast ka üldiselt väga kallid piletid. Seega selle pakkumise üle ma isegi ei mõelnud, vaid kukkusin kohe reisi planeerima ja meelitasin isegi ühe Erasmuse sõbranna endaga kaasa.

Sofiast läbi sõitmine ei olnud mingi probleem. Nimelt on Istanbul-Sofia legendaarse Orient Expressi öörongi esimene etapp ja öörongid juhtuvad olema mu lemmik reisimise viis. Kaukaasia öörongide platskart vagunitega võrreldes oli Istanbul-Sofia rong väga mugav. Koha sai valida kas kahe või nelja voodiga privaatsesse vagunisse. Mina võtsin küll kõige odavama variandi – koha neljases vagunis -, kuid tänu madalhooajale jagasin seda siiski vaid ühe naisterahvaga.

Rong oli mugav, kuid öösel piiripunktide läbimine on alati üks rist ja viletsus. Me veetsime Türgi-Bulgaaria piiril ligi 3 tundi, läbides mitu erinevat passi- ja pagasikontrolli. Minu esimene adrenaliinihoog saabus Türgi piiril, kus meid keset ööd rongist välja kihutati ja piirivalve juurde aru andma saadeti. Kõik reisijad said kiiresti templid passi, kuid minu pass võeti ära ja mind ennast saadeti tagaruumi ülekuulamisele. Olin selleks ajaks veetnud 88 päeva Türgis, ilma elamisloata tohtis jääda maksimaalselt 90ks päevaks. Minu elamisluba oli alles töös, kuid arvasin, et tänu kahele varupäevale saan muretult veel Türki tagasi sõita. Paraku piirivalvele see olukord ei meeldinud ja pärast ülekuulamist soovitati mul tungivalt vähemalt kuu aega Türgist eemal hoida, sest vastasel juhul oleks sisenemiskeeld olnud üsna tõenäoline. No muidu tore mõte küll, aga mul oli plaanis vaid paariks päevaks lahkuda — kõik mu asjad, isegi arvuti ja töövahendid olid Istanbulis, eksamid pidid paari nädala pärast algama… Kiirelt hakkasin masterplani kokku panema, juhuks kui mind päriselt enam riiki sisse ei lubata.

Ülejäänud piiritoimetused läksid veidi vähem dramaatiliselt. Järgmised ametnikud tulid juba ise rongi, nii et oma piletid-passid-pagasid saime neile kupees ette näidata, ise samal ajal teki all pooleldi magades. Küll aga tähendas kogu asjaajamine seda, et rong jõudis Sofiasse mitu tundi hiljem.

Snapshots-2
Vaatega voodikoht. Akna taga Türgi tühermaa.

Sofiasse jõudes nautisin kogu täiega fakti, et olin üle kolme kuu viimaks jälle Euroopas! Kuna tegu oli talvega, siis rõõmustasin krõbeda külma ja lume üle; naersin, kui nägin eestlaslikult kortsus kulmuga musta riietatud inimesi tänaval mööda kiirustamas (vahelduseks siis Türgile, kus kiire poeskäik tähendas kümmet uut tuttavat, kes tänaval tunnikese jutustada tahtsid); jõin mitu tassi hea kvaliteediga kohvi ja käisin isegi jõuluturul glögi joomas. Tõeline Euroopa talv!

Lennujaama jõudes hakkas aga pihta ümber pakkimine, kuna reisisime ainult istme alla mahtuvate väikeste seljakottidega ja võrreldes Bulgaaria talvega oli Jordaanias täielik südasuvi. Kuigi Aqaba ei ole just Jordaania tuntuim sihtkoht, oli minul eriline rõõm just selles linnas maanduda. Kas teate legendaarset tõsielulist filmi „Lawrence of Arabia“? Lawrence’i ajatu hüüatus „We must get to Aqaba!“ saatis mind terve lennuaja, kuni viimaks hilisõhtul Punase mere ääres maandusime.

Aqaba lennujaamas oli muidugi järjekordne passikontroll ja see möödus ka huvitavalt. Nimelt olime ostnud internetist hirmkallid elektroonilised viisad, mis väidetavalt pidid riiki sisenedes vajalikud olema. Lennujaamas ei küsinud meie viisasid aga keegi, löödi ainult tempel passi ja olimegi läinud. Ega ma ei ole siiani aru saanud, kas see ost läks siis asja ette või saime hoopis petta. Kui kellelgi on oma kogemusi Jordaania viisaga, siis kuulan huviga!
Jordaania jutud jätan aga järgmiseks korraks, et üks lugemine liiga pikaks ei läheks 🙂 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top