Susanna On the Go

Purjetama! Peatused Hollandi ja Saksa saartel

Kuna torm oli tulemas, otsustas laeva põhimeeskond sadamasse sõita ja oodata selle möödumist. Minu vahtkond pidi silduma ja see oli päris õudne! Mitte niiväga sildumine ise, vaid pigem olid õudne minu oskamatus. Kuigi palju ma meeskonnale abiks ei olnud, kuid see-eest nägin sildumise protsessi algusest lõpuni ja lootsin, et järgmine kord saan rohkem panustada.

Sadam asus pisikesel ja imearmsal Hollandi saarekesel nimega Vlieland. Saar ise koosnes suurest jahisadamast, praamisadamast, kämpinguplatsist ja väiksest peatänavast poodide, kohvikute ja restoranidega. Vlieland tundus olevat ka selline tüüpiline Kesk-Euroopa turistide suvitamiskoht, kuhu jõukamad pensionärid sõidavad oma purjekaga, rendivad maja (või elavad paadis) ja sõidavad päevad läbi jalgratastega ringi. Jalgrattaid oli seal tõepoolest meeletult ja neid kasutasid valdav enamus saarel viibijatest. Meie olime ühed ainsatest jalakäijatest, kuigi noolisime laenutustest möödudes eri-ilmelisi rattaid pika pilguga. Saareke oli tõeliselt armas, tundsime tugevat Hollandi-vibe’i ka seal ning imestasime, et olime üldse sattunud sellisesse kohta, täiesti ootamatult. Juba teine kord sel aastal kogemata Hollandisse sattuda!

dsc_0259
Armas väike roheline Hollandi saarekene, kus võiks lausa kunagi elada

Järgmisel hommikul alustasime varakult sõitu, et võtta möödunud veel tormist maksimum ja sõita Saksamaa poole pärituules. Tuul oli oluliselt tugevam kui eelmisel sõidu-etapil ning saime kõvasti rohkem purjesid vahetada ja neid reguleerida. Tõenäoliselt oli tegu ka kõige erilisema sõidu-päevaga. Parasjagu oli teise vahetuse vahikord ning mina olin oma kajutis pool-unes, kui järsku hüüti mulle kokpitist “Susanna! DELFIINID! KÕIK SEE MEES TEKILE”. Viskasin kiiruga riided selga ja jooksin välja, endal süda rinnus peksmas. Läksime pea kogu meeskonnaga laeva vööri vaatama, kuidas kaks pisikest, umbes meetripikkust delfiini meie purjekaga mängima olid tulnud. Ligi 30 minutit nad lihtsalt ujusid laeva alt läbi, hüppasid läbi lainete ja ujusid meie sõiduvees. Lihtsalt vaimustav oli neid jälgida, sest olgugi et purjetajate jaoks delfiinid üsna tavalised on ja targa Google’i sõnul peaks neid isegi Läänemeres elama, ei olnud meie, laeva ajutine meeskond veel varem nii lähedalt delfiinidega kohtunud.

Kui kätte jõudis minu õhtune vahetus, oli merel veel nii mõndagi meile näidata. Pärast ilusat päikeseloojangut ja tähtede väljailmumist, hakkas meri nagu järjest heledamaks muutuma. Algul paistsid lihtsalt mõned üksikud laineharjad kuidagi liiga eredad, kuid see helendus muudkui levis ja levis, kuni ümber laeva peaaegu kõik säras – vesi oli paksult planktonit täis! Purjeka alt tõusvad lained värvisid mitme meetri raadiuses kogu veepinna helevalgeks. See oli täiesti uskumatu vaatepilt! Vaatasime koos Maria, mu vahi-kaaslasega, suu ammuli seda pilti ega suutnud oma silmi uskuda. Teise vahetuse ärkamise ajaks oli kahjuks plankton aga suuresti vaibunud ning sellist elamust nemad enam ei saanud.

dsc_0234
Ma ei hakanud vaeva nägema ega üritanud ilusaid delfiini- ja planktonihetki pildile saada, nii et leppima peab lihtsalt ühe ilusa õhtuse pildiga laeva vöörist. 

Samal ööl jõudsime purjekaga Helgolandi, olulisele saarele Saksamaa vetes. Sildumine oli jälle üsna pingeline, kuid õnneks tegi seda sel korral teine vahetus ning minu vahetus sai  rahulikult terve öö magada. Hommikul ärgates olime juba ammu sadamas ja saime saart uudistama minna. Helgoland oli eriti pisikene, umbes 1.5 km pikk ja 500 m lai. 2/3 saarest oli matkarada, millele me koha ka oma sammud seadsime. Saar ise asus justkui kaljuseinal ning mööda selle ääri me ka jalutasime, üksikul saarel keset Põhjamerd. Turiste oli seal jällegi hästi palju, see on ka arusaadav – nimelt on mingil põhjusel Helgoland tax-free saar, ehk siis reaalne shopinguturismi sihtkoht. Ülejäänud 1/3 saart oligi jaotatud üksikute elumajade ja pikkade ostutänavate vahel. Kõikides kauplustes müüdi suuresti sama kaupa, kuid kliente tundus siiski kõigile jaguvat. Meie Sandriga ostsime tänava-kaupmehelt pitsat ja poest kommi ning olime ka rõõmsad.

dsc_0158
A
dsc_0161
Armas nukumajadest koosnev linnake Helgolandi saarel

Juba samal õhtul läksime taas merele. Teadsime, et ees on ootamas veel viimased tunnid meie purje-seiklust ning olles korraga elevil maale pääsemisest kui kurvad merelt lahkumise tõttu, püüdsime igast vahetusest veel viimast võtta.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top