Susanna On the Go
Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Meie esimene hommik Qeshmi saarel oli muinasjutuline. Pakkisime päikesetõusu ajal oma telgi linnapargis kokku ning jäime sillerdavat, rahulikku Pärsia lahte imetlema. Öisest tormist polnud jälgegi. Jälgisime kõrvalt, kuidas teised telkijad aeglaselt ärkasid ja perele hommikusööki pakkusid. Meie kõrvale tuli üks neljaliikmeline perekond, kes usinalt inglise keeles juttu tegid ja oma puuvilju jagasid. Quince, granaatõun, apelsinid – Iraani puuviljad olid imelised!

IMG_1368
Hommik Qeshmi saarel. Kaugel paistab laht, paremat kätt jääb kõrb.

Pere tundis suurt huvi selle vastu, kes me oleme ja kust me tuleme. Näitamaks lähemalt kohalikku kultuuri, kutsusid nad meid endaga saare-ekskursioonile ning hiljem nende kodu lõunat sööma. Taroof’i tavasid jälgides lükkasime küll mitu korda nende pakkumise tagasi, kuid kohalikud jäid oma kutse juurde ning juba varsti olimegi koos seljakottidega autosse pakitud.
Esimeseks sihtkohaks olid Portugali koopad – keset Qeshmi kõrbe jahutust pakkuvad mitmekorruselised koopad mäeselja sees. Koobaste seinad olid täis iidseid seinamaalinguid ja läppunud õhku.

 

Foto-25
Portugali stiilis koopad
Foto-26
Vaade koopast Qeshmi kõrbele.
Foto-27
Mitmed korrused koopaid kaljuselja sees. Selle ees kunstlikult hooldatud ilumuru.

Edasi sõitsime mööda väikeseid Qeshmi saare külakesi. Minu lemmik oli suurte, värviliste seinamaalingutega kaluriküla keset tühermaad, lahe kaldal. Iga maja hoovis oli kalapaat ja ukse ees mootorratas. Kalurikülast mu pilte pole, kuid siin on seeria ühest teisest nimetust külakesest.

IMG_1395
Täpselt selle pildi tegemise hetkel mõistsin ma, kui südamelähedane Lähis-Ida piirkond minu jaoks on. Kas ma ei sobi sinna mitte imehästi? 🙂
Foto-31
Igaühe liiklusvahend. Olgu sul roller, sääreväristaja või bike, peaasi et kaherattaline ja mootoriga.

Foto-29

Foto-33
Vähemalt pooled uksed olid natuke praokil. Et naabrid teaksid ikka külla tulla!
Foto-32
Madalad majad ja värvilised uksed kandsid endas veidikene isegi Vahemere hõngu.

Õhtupoolikul pidasime mere ääres piknikku, vaatasime perepoeg Miladi õhulendu paraplaaniga, kuulasime peretütre kirjutatud luuletusi ja nautisime (meie mõistes) suvise õhtu melu.
Nagu ikka, on igal õigel pärslasel alati kaasas suur termos magus teega – seda juuakse nii autoroolis, linnas jalutades, õhtuooteks kui magustoiduks pärast toidukorda. Nii pakuti seda ka meile igal hetkel.

Lisaks teele saime palju maiuspalusid ja kohaliku köögi meistriteoseid meie võõrustajate kodus, kuhu nad kutsusid meid nii lõuna- kui õhtusöögiks. Ühe korraliku Iraani toidukorra juurde kuulub kindlasti kas riis või leib, need on põhitoiduks ja kõik muu, näiteks liha, köögiviljad ja kastmed, on lisand. Rikkalikud “lauad” kaetakse lina peale põrandale, kogu leibkond istub rätsepistes selle ümber. Süüakse valdavalt kahvli ja lusikaga ning palju aidatakse ka näppudega kaasa. Suurt rolli mängivad erinevad rohelised maitsetaimed ja lehelised, mida ei tehta salatiks ega panda toidu peale, vaid võetakse sõrmedega eraldi suutäiteks põhitoidu vahele.

Foto-34
Piknik ingliskeelse luulega. Neiu õppis ülikoolis inglise kirjandust ja rääkis suurepärast inglise keelt.
Foto-37
Pärsia naised. Pereema ja tema sõbranna naersid, jutustasid ja itsitasid vahetpidamata. Vähemalt nende peres olid naised kindlasti elavamad ja jutukamad kui mehed.
Foto-38
Piknik meie armsate võõrustajatega

Hilisõhtul käisime veel ka saare kaubanduskeskustega tutvumas. Nimelt on Qeshmi saar tax-free kaubanduse ala ning suur shoppingusihtkoht nii Iraani, Emiraatide kui Saudi-Araabia turistidele. Pärslased ja araablased käivad saarel oma aasta sisseoste tegemas ning lahkuvad loendamatute kohvrite ja kottidega. Meie nägime-külastasime umbes kümmekonda valmis kaubanduskeskust ning silmasime veel vähemalt kahtkümmend (!!!) pooleli olevat, suveks valmivat kaubamaja. Kusjuures saar on mõõtmetelt umbes Hiiumaa suurune ning 50% sellest on kõrb, elamis- ja kasutuskõlbmatu maa-ala.

Foto-24ab
Tavaline Iraani söömaaeg

Pärast pikka koosveedetud päeva, kutsus kohalik pere meid enda juurde ööbima. Kuigi tegu oli suure majaga, kus oli isegi eraldi palvetamise tuba, magasime me kogu seltskonnaga ühes toas, põrandal. Järgisin võõrustajate eeskuju ning jätsin ööseks isegi pearätiku üle juuste, kinnitades selle klambritega kindlamini pähe – tegemaks kindlaks, et rätik öö jooksul peast ära ei libise ja mu juuksed ometi öösel paistma ei hakkaks.
Tol ööl, pärast pikka ja palavat päeva, hakkas müristama ja äikest lööma. Esimest korda üle mitme aasta sadas Qeshmi saarel vihma. Iraanis oli pidupäev. Perekond rõõmustas hommikul – Jumal oli neile tasunud selle eest, et nad meid vastu võtsid. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top