Susanna On the Go
Reisiaasta kokkuvõte: 2021 lemmikud

Reisiaasta kokkuvõte: 2021 lemmikud

Jaanuari esimene pool peaks veel sobima ka reisiaasta kokkuvõtete jaoks, eks? 

Kuigi aasta esimene pool seda ette ei ennustanud, siis kujunes 2021. aasta siiski üllatavalt tihedaks reisiaastaks. Kui esimesed kuus kuud ma isegi ei mõelnud riigipiiride ületamisest, siis juulikuust alates tekkis mu kalendrisse nii palju väliskohtumisi, et lõpuks ma isegi ei pakkinud oma kohvrit enam lahti – viskasin koju jõudes vaid riided pessu ning olin valmis paar päeva hiljem uuesti lennujaama poole sõitma. Kõige kiiremaks ajaks kujunes aasta lõpp, kus reisisin sõna otseses mõttes iga päev. See oli ühtaegu küll täielik dream come true, eriti pärast seda kui poolteist aastat järjest olid sõna otseses mõttes kõik reisiplaanid – ja üleüldse kõik plaanid – pidevalt viimasel hetkel läbi kukkunud. 

Teisest küljest oli muidugi ka parasjagu stressirohke  k o g u   a e g  olla uues riigis, uues linnas, uute inimestega. Mäletan siiani ühte suuremat segadushetke, kui kõndisin Lääne-Euroopas ringi ja mõtlesin siiralt, et kus ma nüüd olen? On see Viin, Brüssel, Ljubljana? Pariis? London? Ümberringi räägiti prantsuse keelt, äkki hoopis Genf? Läks pikalt-pikalt aega, enne kui mõistsin, et olen hoopis tagasi Strasbourgis – oma lemmikus pisikeses eurolinnas Prantsusmaal, otse Saksamaa piiri ääres. See segadus on mul aastaid olnud peamisi ohumärke, mille abil mõistan, et vajan puhkust. Või vähemalt ühes linnas viibimist. 

 

Igapäevane olukord: kohvri ja portfelliga lennujaama põrandaid kulutamas

 

Kunagi aastaid tagasi hääletasin Lõuna-Hispaanis ühe hipi-muusiku auto peale, kes ühe konkreetse flamenko fusion stiili maailmakuulus perkussioonimängija oli. Tema rääkis, kuidas vaatamata oma elukutsele ja reisiarmastusele on ta otsustanud edaspidi võtta vastu vaid esinemiskutseid, kuhu ta saab maadmööda kohale sõita. Nimelt oli tal lennates alati tunne, et keha jõudis küll sihtkohta, kuid hing jäi kuhugi maha ning jõudis alles mitme päeva pärast temani.

Ma ei ole kohe kindlasti esoteeriline inimene ning ka selle mehe kogemust tõlgendan pigem kui uue keskkonnaga kohanemist ja sellesse sisse elamist. Ometigi ka selles tõlgenduses tunnen päris palju iseennast ära – tõepoolest läheb üldjuhul mitu päeva aega, et ma end uues linnas mugavalt hakkaks tundma. Kui ma aga iga kahe päeva tagant uues sihtkohas olen, siis ei jõuagi ju väga kuskil kohaneda. Ainsaks koduks saavad su väike käsipagasikohver ja Lufthansa automaatteadete kuulamine nii lennujaamades kui lennukites. Seega jah, ma mõistan kui raske võib olla pidevalt reisida ning sain seda möödunud aastal päris palju tunda. Sellegipoolest kogesin aga ka palju kauneid hetki ning avastasin uusi lemmikuid sihtkohti, millest ka väikse pingerea kokku panin. 

Numbritest ka: kokku külastasin 2021. aastal 16 riiki ja 30 linna, sõitsin kusagil 35-40 korda lennukiga (vabandust, keskkond! Aga Tallinnast ei saa ju sisuliselt kuhugi otselendudega :/) ning veetsin ligikaudu kolm kuud aastast välisriikides. Ja lemmikud on siin! 

Suvised nädalad Prantsuse alpide piiril

Prantsusmaa on riik, mis mulle järjest enam armsamaks saab ning kuhu igal hetkel on ka põhjust naaseda. Sel suvel veetsin mõned nädalad Prantsuse alpide piiri ääres, kuskil tunnikese kaugusel Genfist. Väikesed prantsuse mägikülakesed, kus värske elektriautoga juunikuus ringi tuuritada ning spontaansed matkad mäetippudesse andsid suvele mõnusa avapaugu. 

 

Enam-vähem alpide kaks kõige läänepoolsemat tippu…ilmselt 🙂 kusagil Prantsusmaal kruiisimas

 

 

Spontaansed päikselised matkad

 

Puhkusehetked Türgi rivieras

Ma sain sel suvel puhata! Minu kullaväärtusega juhtimismentor soovitas, et võtaksin kogu puhkuse korraga välja: kui neli nädalat järjest töökeskkonnast eemal olla, siis on lootust, et ehk isegi kaks nädalat on võimalik päriselt puhata (esimene ja viimane nädal lähevad ju üldjuhul kohanemisele). Kuna mul oli varasemast Turkish Airlines voucher ootamas, otsustasin naaseda Türki – esimest korda pärast sealt ära kolimist! Te võite ainult ette kujutada, kui südamest ma nutta lahistasin, kui Istanbuli kohal ringi lendasime ja maanduma hakkasime. Minu kallis Istanbul! Suvest maksimumi võtmiseks lendasin aga Türgi rivierasse Mugla ja Bodrumi kanti ning nautisin täiesti unustamatuid päevi mööda Vahemerd ja Türgi kaljurannikut purjetades ning oma katusebasseinis end päikeseloojangutel jahtudes. Oh elukest! 

 

Mavi ehk Sinine baar Bodrumis, Muğlas. Öelge, et see pole paradiis!

 

Iseloomukas Bratislava

Me olime kolleegiga Bratislavasse sõites elevil nagu väikesed lapsed. Mõnus Ida-Euroopa kuskil Tatra mägedes – mis saaks olla parem!? Retooriline küsimus jäigi vastuseta. Bratislava oli niivõrd mõnus kombinatsioon idast ja läänest, uuest ja vanast. Päevade kaupa väikestes kohvikutes-restoranides-vinoteekides istuda ning kohalike koostööpartnerite läbi riiki ja selle sisepoliitikat tundma õppida oli kohe kindlasti üks mõnusamaid viise kahe riigi vahelise koostöö edendamiseks. Meeldib-meeldib-meeldib, kui saab ühendada meeldiva kasulikuga! 

Bratislava kolme kõrghoone kõrvale mahtus ka imearmsaid antiikpood-kohvikuid Doonau ääres

 

Maagiline jõuluaeg Strasbourgis 

Jah, ma tean-ma tean. Kes mind ka instagramis jälgib, on juba nõrkemiseni kuulnud mu Strasbourgi-elu kohta. Et ma möödunud sügisel sisuliselt iga nädal Strasbourgi lendasin – ja iga kord mõtlesin, et miks ma poleks lihtsalt võinud kuuks-kaheks korterit võtta, kui niikuinii koguaeg tagasi kutsuti, – õppisin ma seda linna kohe südamest armastama ning kinnisilmi tundma, vähemalt selle Euroopa kvartali ja vanalinna piirkonda. Aga vaadake oma silmaga: kas sellist linna oleks üldse võimalik mitte armastada? 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

Back to Top