Susanna On the Go

seiklused Venemaal / Karjala saared

Nädalavahetusel pakkisime koos oma supervõõrustajatega seljakotid ja seadsime end teele. Sõitsime kõige varasema rongiga Kuznechnoe-nimelisse väikelinna. Rongisõit võttis aega 3 tundi, mille jooksul saime vist küll kõik maailma pingil-magamise-asendid läbi proovida. Aeg-ajalt kõndisid vagunitest läbi suurte kottidega babuškad, kes reisijatele valju häälega vett, maiustusi ja laste mänguasju pakkusid.

Kuznechnoes tegime väikese pausi, sõime tillukeses hütis käsitsi valmistatud pirukaid ja asusime jälle teele. Jalutasime läbi linna, pikalt mööda maanteed ja üle kaevanduste, kuni viimaks jõudsime Ladoga järve äärsesse puhkekeskusesse. Laenutasime aerupaadi, pakkisime end koos oma kompsudega sisse ja seal me olimegi! Euroopa suurima järve peal, ajaloolises Karjala piirkonnas, mis meis ilusaid ja nukraid rahvuslikke tundeid äratas.
Sander ja Dima aerutasid, samal ajal kui mina ja Nastja navigeerisime ja nautisime (mis siin salata – Nastja navigeeris ja mina nautisin!).

Pärast tunniajast sõitu randusime ühe väikese kaljusaare ääres, mille telkimiseks sobiliku leidsime olevat. Saarele ei saanud mitte astuda, vaid sinna pidi üles ronima, sest asus järvepinnast 2-3 meetri kõrgusel.
Pakkisime end lahti ja läksime Sandriga kiiruga ringi vaatama. Maapind kihas üliküpsetest mustikatest, mida me ausalt üritasime esialgu topsi sisse korjata. Peagi aga avastasime, et marjad sobivad suhu palju paremini kui topsi 🙂 Nii läksime pooltühja kruusiga tagasi.

Õhtusöögiks keetis Nastja meile imehead tatraputru lihaga, mis värskes õhus päikeseloojangul kohe eriti hea oli. Pärast seda tegime lõkke üles, keetsime mustikateed ja sättisime end mõnusasti tule ümber istuma. Poisid võtsid pillid välja ja hakkasid muusikat mängima. Väljas oli kottpime ja hirmus külm, kuid kõigi silmad lõid lausa sädemeid sellest erilisest õhtust.

 

Võib ainult ette kujutada, mis tunne on ärgata oktoobrikuus üksikul saarel keset Ladoga järve pisikeses telgis ja esimese asjana näha päikesetõusu naabersaarel. Hommik oli endiselt veidi külm, aga oh kui ilus. Jalutasime Sandriga veel ringi, hüppasime järveäärsetel kividel ja kaljunukkidel ning nautisime vaikust.

Tagasitee veniks kuidagi hästi pikaks. Mida enam Peterburi poole jõudsime, seda rohkem inimesi rongi peale tuli. Viimaks olid kõik vagunid nii täis tuubitud, et isegi liikuma ei pääsenud. Igas peatuses sai koos väljujatega paar sammu jälle astuda, et natukene rongis ringi ka näha. Mõnda vagunit täitis muusika – keegi mängis kitarri ja kõik ümbritsevad laulsid kaasa. Slaavi muusika on nii melanhoolne ja ilus, et mind pidi selle juurest lausa ära vedama.
Imestasime, et venelased niiväga nautisid seda pühapäevaõhtust rongimelu. Kõik olid rõõmsad, jutustasid, naersid, rääkisid võõrastega.
Peaaegu tekkis endalgi selline tunne, nagu teiste inimestega suhtlemine polekski kõige kohutavam asi maailmas. 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top