Susanna On the Go
Türkiisne India ookean ja selles paistvad kaljusaarekesed

Travel year 2019 and insight to the new year

I literally can not believe that we actually made it to the new year! I mean, the fact that time passes is not a surprise in itself, but the second half of 2019 seemed to fly by especially quickly. Despite being a rather rare visitor of my own blog, I still want to share my thoughts about the last year and make some conclusions. I’m sure I will get to elaborate about some trips in the following months as well, as I haven’t even gotten the chance to tell you about my most exotic destinations of the last year.

Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Kui olime varakambri vaateplatvormilt tagasi tulnud, jätkus meie matk läbi Petra. Mu sõbranna otsustas giidi saatel jätkata kõrgustes ronimist, suundudes mäe tipus asuvasse iidsesse ohvripaika. Kuna minul oli märgistamata mägiteedest mõneks ajaks küllalt saanud, otsustasin hoopis vanu hauakoopaid uudistama minna. Petra pole pelgalt muuseumipaik, vaid terve kunagise tsivilisatsiooni keskpunkt, seega on linnas palju, mida avastada.

Ühe päevaga läbi Petra: tee varakambrini

Ühe päevaga läbi Petra: tee varakambrini

Hommik beduiinilaagris oli varajane, sest tahtsime enne suuremaid turistihorde Petra väravatest sisse jõuda. Varane start oli oluline juba seetõttu, et saime Petras veeta vaid ühe päeva, mis paljude hinnangute põhjal polnud sugugi piisav. Seega pidime oma piiratud ajast võimalikult palju välja pigistama. Vähemalt oli piletite osas lihtne. Nagu varem mainisin, olin ma enne reisi ostnud Jordaania e-viisa, mis ühtlasi kehtis ka kõigi riiklike vaatamisväärsuste piletina. See tähendas, et Petra üsnagi kulukat piletit ei pidanud ma eraldi ostma, vaid näitasin väravas vaid oma viisa arvet. Piletihinnad on seal umbes 60-80€ kandis ja järjekorras kassas väga pikad.

Wadi Rum ja öö Väikese Petra beduiinilaagris

Wadi Rum ja öö Väikese Petra beduiinilaagris

Wadi Rumi kõrbeline Kuna meie aeg Jordaanias oli väga piiratud, olime oma reisi üsna hästi ära plaaninud; spontaansusteks palju ruumi ei jäänud. Iroonilisel kombel tuli muidugi spontaanseid hetki rohkemgi ette kui tavaliselt ning kõik meie plaanid lendasid vastu taevast. Üllatused algasid juba lennujaamast väljudes, kui oma tellitud transfeeri ootama jäime. Jah, esimest korda elus oli mul transfeer tellitud! Paraku see aga välja ei ilmunud ning pärast tunniajast ootamist lontisime viimaks  ammu ootavate taksode juurde. Kohalikud taksojuhid teatsid rääkida, et tegu on levinud petuskeemiga, mille õnge turistid reaalselt igapäevaselt langevad. Hea algus, eksole?

Öörongiga Euroopasse ja Jordaania poole

Öörongiga Euroopasse ja Jordaania poole

Kuigi plaanin edaspidi veel kirjutada natuke enda reisidest, muljetest ja lemmikutest sihtkohtadest ka Türgis, siis liigun puhtalt vahelduse mõttes praegu hea meelega edasi järgmiste rännakute juurde. Nagu olen varemgi maininud, oli Istanbulis elamise juures üks suurimad plusse see, kui palju mugavaid lennuühendusi sealt linnast läheb. Täna on Istanbulis kaks suurt rahvusvahelist lennujaama, mis opereerivad lende reaalselt üle terve maailma. Seikluse mõttes otsustasin ühe suurema reisi ette võtta aga hoopis Sofiast, Bulgaaria pealinnast. Ja kui ma ütlen, et seikluse mõttes, siis ma tegelikult pean silmas hiiiiiiirmusodavaid lennupileteid, nagu ikka!

Tagasivaade õpingutele Türgis

Tagasivaade õpingutele Türgis

Vastvalminud teoloogia instituudi kämpus Üsküdari linnaosas Päris pikka aega on siin lehel vaikus olnud. Ega ma tegelikult pole blogi päris ära unustanud, vaid pidin töökohustuste tõttu mõnda aega veidi madalamat profiili hoidma. Aga nüüd ma olen tagasi! Ja jätkan hea meelega muljetamist oma reisimistest, elust Türgis, välismaal õppimisest ja kõigest muust. Kõigepealt olekski aeg tõmmata joon alla mu õpingutele Istanbulis.

Mis tunne on õppida islamikoolis

Mis tunne on õppida islamikoolis

Killuke üliuhkest teoloogia linnakust Ma olen nüüd siin juba nii pikalt olnud, et enam-vähem saan vist kooli sisekliimast, reeglitest ja hierarhiast aru. Nii mõneski mõttes oli see Marmara ülikooli õppima tulek nagu pea ees tundmatusse vette hüppamine. Istanbuli olin ma ju varem korduvalt külastanud ning linna tõeliselt kiindunud, kuid ülikoolielu ei osanud ma küll realistlikult ette kujutada. 

Vaheeksamid ehk midterms Marmaras

Vaheeksamid ehk midterms Marmaras

Semestri selgroo murdmisega ühes tuli novembri alguses sooritada Marmara ülikoolis ka terve hulk eksameid. Kuigi Eesti tudengeid on Türgis varemgi õppimas käinud, ei ole nende kogemusi väga palju avalikult kirjas, seetõttu jagan veidi täpsemalt ka enda kogemusi esimeste eksamitega ja üleüldse siinse õppesüsteemiga. Türgi ülikoolid peaksid vähemalt eksamite poolest üksteisele üsna sarnased olema, seega saavad tulevased vahetustudengid ehk natukene taustinfot.

Back to Top