Kõige keerulisem osa Türgis õppimise juures on paberimajandus. Kogu see rist ja viletsus, millest ma viimase kahe kuu jooksul olen pidanud läbi minema, panevad mind kohe tõsiselt Schengenit igatsema. Praegu tundub mõeldamatu, et inimesed võiksid lihtsalt kotid pakkida ja teise riiki elama või õppima minna. Euroopa riigi kodanikuna on mul õigus Türgis 90 päeva viibida ning selle perioodi lõppedes peaks mul elamisluba olema, et igapäevaste toimetustega edasi minna. Reaalsuses see kahjuks nii olema ei saa. Ent alustame siis algusest: Veel Tallinnas olles, vahetult enne semestri algust, pidasin ma kirjavahetust nii Eesti saatkonnaga Ankaras kui Türgi saatkonnaga Tallinnas ning mõlemad toonitasid,…

Vahel ma loen esmaspäeva õhtuti oma messengeri sõnumeid ja mõtlen, mis ma siin elus valesti olen teinud. Samal ajal kui tavalised Erasmuse tudengid teevad plaane nädala alguses beer pongi mängima minna (7 korda nädalas väljas käia on okei, kui elad stipendiumi peal ja deklareerisid terveks semestriks ainult ühe õppeaine), õpin mina järjekordseks araabia keele eksamiks ja surun kella 21 ajal haigutusi alla. Erasmuse halb maine saab siin natuke tõestust. Samas on Marmara näol tegu meeletult suure ülikooliga, juba Erasmuse tudengeid tuleb neil igal semestril sisse ca 600 ringis. Selge see, et nende hulgas on erinevate eesmärkidega noori. On ka neid,…

Uskumatu, ent esimesed kuu aega Istanbulis saavad peagi juba mööda saadetud. Türki jõudes sain korraks lausa rahulikult hingata – tundus, et kõige hullem oli möödas, sest enam ei pidanud mööda Tallinna linna kõikvõimalike dokumentidega ringi jooksma ja siis ikkagi teada saama, et viisa tegemiseks on vaja siiski pool sentimeetrit suuremaid passipilte. Augusti lõpus paistis nagu ma praktiliselt oleksin elanud Türgi saatkonnas, sisse-välja oli vaja nii palju käia, et keegi isegi ei vaevunud mu nime-dokumenti-allkirja enam registreerima. Viisa sai aga passi, lennupiletite hinnad läksid ootamatult alla ja septembri esimestel päevadel astusin rõõmsalt Ataturgi lennujaama passikontrolli. Oih, ametnik ei viitsinud mu passi…