Granadasse jõudes olime juba esimesest silmapilgust pahviks löödud. Isegi öö varjus oli linn imeilus – särtsakas ja elav, kuid samas kultuurist ning ajaloost õhkav. Sõitsime läbi keskajal ehitatud vanalinna ja peatusime hiiglasliku ajaloolise linnavärava juures. Hostelis tervitas meid esimesena koer (igas hostelis peaks olema oma koer!) ja alles mõnda aega hiljem omanik, kes ruumid kätte näitas. Meie ühikastiilis toas oli üks itaallanna, kes viimase aasta Hispaanias oli elanud ning enne koju naasemist veel viimaseid hetki Andaluusiat nautis. Tema otsustas meie eest, et õhtu on alles noor ja peaksime esimese asjana minema kohalikku õhtust melu ja tapast nautima. Vastu ei saanud…

Kõige keerulisem osa suve juures on võtta end kokku ja teha blogisse oma hektilisest ja muutlikust elust kokkuvõte. Kui tekib kirjutamistuju, leian ma järsku paaniliselt, et õues päike paistab ja ilusa ilmaga toas passimine on teatavasti suisa kriminaalne. Õue ka arvutit viia ei saa, sest seal paistab päike silma ja ekraani pealt ei leia tähti üles. Vihmaseid ilmasid ei paista ka suurt kusagilt 🙂 Nii ma siis siin olen – kuu aega hiljem! Rääkisin viimati Iirimaal käimisest ja odavlennu nippidest. Neid reisinippe on mul veel, palju ja palju, eks jõuan hiljem jagada. Aga kui keegi kergitas juba kulmu, et kuidas…