Susanna On the Go
Mida teha Tbilisis?

Mida teha Tbilisis?

Viimase aasta jooksul olen päris mitu korda Gruusias käinud. Toredal kombel hakkab see riik mulle aina enam ja enam meeldima. Senini on minu retked piirdunud peamiselt Tbilisi ja Lõuna-Gruusiaga, kuid salaja unistan ka Musta mere rannikust ja mägedest. Küll aga on Tbilisiski palju avastada. Kunagine tähtis kuurortlinn on minetanud nii mõndagi oma endisest hiilgusest, ent palju on linnas taastatud, renoveeritud ja uut ehitatud. Modernsus ja ajalugu eksisteerivad Tbilisis naljakas sümbioosis, mida kohalikud ise pilkavad, ent üldmulje jääb linnast ometigi hea.

Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Reisides lähtun alati üldtuntud tõest – ükski riik ei ole oma pealinna nägu. Seega võõrkultuuri tõeliseks nautimiseks pean väga oluliseks pealinnast välja sõitmist. Vahelduv maastik, muutuv arhitektuur, silmapaistvalt teistsugune kombestik, autentsed rõivad, mustrid, helid, hääled, lõhnad, maitsed, miimika… Kõrghoonete ja taksojuhtide taga peitub nii palju ehedust ja ilu. Loomulikult on ka metsik Kaukaasia kõike seda täis. Nagu mainisin, oli Jerevan minu külastuse ajal sügavalt sudu sisse mattunud. Seda värskendavam oli sõita linnast välja ning näha, kuidas mägedes juba suur kevad valitses. Esimene väljasõit viis meid lõunasse, Azerbaijani okupeeritud ala lähedale ja Türgi piiri äärde. Hiljem käisime Kirde-Armeenias ja Gruusia piiri…

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Kui Eestis hakkas juba kevad kätte jõudma, siis Armeenia oli selles osas pigem pettumust valmistav. Õigemini, riik ise oli päikseline ja kevadine. Jerevan asub aga mägede vahelises orus, justkui kausi põhjas. Veekogude tõttu on mägistes piirkondades linnad tihti just orgudesse rajatud, kuid pärast suurt urbaniseerumist on see hakanud enesega teatud ebamugavusi kaasa tooma. Nimelt jäävad madalrõhkkonna tõttu pilved mäetippude vahele justkui kinni ning võivad sealt liikuda alles pika aja pärast. Seisev, “surnud” õhk kogub enesesse aga meeletult autodest ja tööstustest tekkivaid heitgaase, mis tekitab läppunud sudu üle linna. Mina viibisin sel korral Jerevanis ligi kaks nädalat ja nägin alles viimasel…

Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta

Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta

Iraanis veedetud nädalad olid suuresti elumuutvad. Paljud eelarvamused kadusid, teadmatusest tingitud hirm asendus mõistmise ja huviga. Pärsia rahvas on vapustavalt heatahtlik ja külalislahke rahvas, kes siira rõõmuga võõraid enda kodus vastu võtab. Tore on olnud enda häid kogemusi blogi kaudu ka teistega jagada. Kui kellelgi on huvi Lähis-Ida või isegi konkreetselt Iraani külastamise vastu, siis siin on mõned üldised soovitused: 

Viimane kõrbelinn Yazd

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma. Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et…

Viimane kõrbelinn Yazd

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma. Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et…

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Meie esimene hommik Qeshmi saarel oli muinasjutuline. Pakkisime päikesetõusu ajal oma telgi linnapargis kokku ning jäime sillerdavat, rahulikku Pärsia lahte imetlema. Öisest tormist polnud jälgegi. Jälgisime kõrvalt, kuidas teised telkijad aeglaselt ärkasid ja perele hommikusööki pakkusid. Meie kõrvale tuli üks neljaliikmeline perekond, kes usinalt inglise keeles juttu tegid ja oma puuvilju jagasid. Quince, granaatõun, apelsinid – Iraani puuviljad olid imelised!

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud.

Back to Top