Susanna On the Go
Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Kui olime varakambri vaateplatvormilt tagasi tulnud, jätkus meie matk läbi Petra. Mu sõbranna otsustas giidi saatel jätkata kõrgustes ronimist, suundudes mäe tipus asuvasse iidsesse ohvripaika. Kuna minul oli märgistamata mägiteedest mõneks ajaks küllalt saanud, otsustasin hoopis vanu hauakoopaid uudistama minna. Petra pole pelgalt muuseumipaik, vaid terve kunagise tsivilisatsiooni keskpunkt, seega on linnas palju, mida avastada.

 

lrm_export_159787282130853_20181205_0856331387895849116148090891.jpeg
Kaunistatud kaamel kliente ootamas. Kaugemal varakamber, mille majesteetlikkus hästi esile tuleb.

Kuna selleks ajaks olime Petras juba mõned tunnid viibinud ja kell oli kuskil 11-12 ligi, oli linn suuri turistihorde täis ja ka suveniirikaubandus oli oma kõrghetke saavutanud. Tänavaid ümbritsesid letitäied postkaarte, magneteid, raamatuid, vaipasid, kodukeraamikat ja mis kõige tähtsam — beduiinide käsitööd. Kuna ma olen üle Lähis-Ida üsna palju rännanud, oskan enda meelest päris hästi vahet teha Hiinast ja Indiast sisse ostetud „autentsel“ suveniirikräpil ja reaalsel kohalikul käsitööl. Petra käsitööliste valmistatud meened on ühed kõige erilisematest suveniiridest, mida olen kunagi turismisihtkohtades müügil näinud. Ma ei ole väga kergesti kulinatest vaimustuv, kuid Jordaania kõrbenomaadide tahumatud aksessuaarid olid tõeliselt autentsed — kohalikest kivimitest ja väärismetallidest valmistatud käevõrud, kõrvarõngad, kaelakeed, käekotid, sisustuselemendid… Ühest küljest nägid need tõeliselt omanäolised välja, kuid mis veelgi olulisem: käsitöö andis naistele võimalusele laste kasvatamise kõrvalt ennast teostada ja raha teenida. Kuna kõrbes põllumajandust sisuliselt ei eksisteeri ja turismiga on traditsiooniliselt viisakas vaid meestel tegutseda, jääb paljude nomaadinaiste rolliks loomi karjatada ja lapsi sünnitada. Selline rohujuure tasandil ettevõtlus aitab aga naiste rolli ühiskonnas päev-päevalt laiendada. Selgelt ei suutnud minagi kiusatusele vastu panna ja soetasin ühe imeilusa keraamilise käekoti. Tegu on üsna keerulise konstruktsiooniga: metallraami ümber on õmmeldud käekoti vooder, millele omakorda on liimitud glasuuritud kivimite killukesed, mida kaunistab eri värvides lihvitud klaas.

Mõne üksiku suveniirileti ääres istusid müügimeestena ka kohalikud naised. Üks noor naine, vaevalt teismeeast väljas, kutsus mind endaga teed jooma. Tegu on teada-tuntud Lähis-Ida müüginipiga: teejoomise jooksul survestatakse potentsiaalset klienti kaupu soetama, justkui vastuteenena teetassi eest. Nii proovisin ka tollele neiu ettepaneku mitu korda tagasi lükata, kuni see viimaks minust juba ebaviisakaks muutus. Lõpuks selgus, et naine tõepoolest soovis lihtsalt kellegagi aega veeta ja välismaalasega juttu rääkida. Nii juhatas ta mind enda leti teha paksudele araabia vaipadele istuma ja andis kätte aurava suhkrust nõretava münditee. Noor naine rääkis uhkusega, kuidas kõik ta õed olid juba mehele pandud, kuid tema ei olnud veel nõus abielluma ja seetõttu aitas hoopis külanaistel oma loomingut maha müüa. Kodus elavate täisealiste naiste elu pole Lähis-Idas aga alati lihtne: see on siiski lisasuu, mida perekonnal toita tuleb, ja seetõttu pidi ka seesama naine hoolitsema nii oma vanemate majapidamise eest kui kasvatama üles oma nooremad õed-vennad. Aga vabadus on seda igati väärt. Naljakas, mida kõike võõrastele inimestele teeklaasi taga usaldatakse, eksole? Minul, kes ma olen niigi Lähis-Ida naisõiguste osas täielik pehmo, oli väga suur au näha lähemalt ka beduiininaiste eneseotsinguid.

lrm_export_160196721885905_20181205_0903225782607651037646048934.jpeg
Kõrbenomaadi puhkehetk hauakambrite ees.

Suur osa ülejäänud Petrast olid varemed. Nii hauakoopad, vana kirik kui amfiteater olid vaid jäänused linna kunagisest hiilgusest. Muidugi pärast kuristiku põhjas kõndimist ja Varakambri vaateplatvormile ronimist oligi keeruline meid millegagi veel üllatada. Õnneks ei olnud aga Petra üllatused sellega veel lõppenud — nimelt ootas meid ees 1000 trepiastme kaugusel olev klooster, mida beduiinid ise pidasid Petra kõige kaunimaks paigaks. Matk ülesse oli lauge, kuid võttis üsna kaua aega. Trepiastmed olid kohati raiutud kaljude sisse, kohati aga looduslikult tekkinud astangud. See ei hoidnud aga kedagi tagasi: rajal matkasid igas vanuses ja füüsilises vormis inimesed, igaüks omas tempos. Soovi korral oli võimalik üles ronida ka eesli või muula seljas, kuid see oli vaid mugavusteenus; reaalset vajadust abi järele tegelikult polnud. Klooster ise oli küll väga majesteetlik ja ilus, sarnaselt varakambrile kaljuseina sisse raiutud hiigelkõrge pühamu. Minu enda jaoks oli aga teekond kloostrini ja tagasi isegi erilisem. Kõrgendikelt oli näha imelisi vaateid päikeseloojangusse mattunud Petra linnast ja beduiinidele kuuluvast kivikõrbest. No vaadake ise:

lrm_export_160587473997840_20181205_0909533305700006343250751650.jpeg
Teekond kloostrisse. Kaljudesse raiutud treppe näeb eesli jalge all. Taamal päikese käes paistavad hauakambrite sissepääsud.
lrm_export_160267083568639_20181205_0904329403243782164612514118.jpeg
Teekond kloostrist tagasi alla.

Eneselegi märkamatult kadus Petras veedetud päev lihtsalt käest ära. Selleks ajaks, kui kloostrirajalt tagasi alla jõudsime, oli päike juba loojunud ja sulgemisaeg kohe käes. Pärast päikeseloojangut polnud turistidel lubatud Petrasse jääda. Teekond läbi Siq’i osutus eriti keeruliseks: nimelt niigi kitsal teekonnal kaljude vahel polnud pärast päikeseloojangut enam mingit valgust ja isegi kuukiired ei ulatunud mäekurdude vahele. Seega pidime enam-vähem täielikus kottpimeduses väljapääsuväravad üles leidma. Nii hilja peale jäid veel ainult mõned üksikud inimesed peale meie; kindlasti kokku alla 10 turisti. Meie õnneks otsustasid paar beduiini meid väravateni saata, et me ometi mägedes kaduma ei läheks. Kui viimaks väravasse jõudsime — sisuliselt roomates, sest olime päevast nii väsinud, — olime Petras üle 10 tunni veetnud. Numbritest olime kõndinud üle 20 kilomeetri ja 30 000 sammu, kuid vertikaalselt üles ronitud rajad muidugi arvesse ei läinud. Olgugi, et meil mõlemal õhtuks jalad värisesid all, saime vähemalt tõestatud, et ühe päevaga on Petra tehtav küll! Minul jäi küll ohvripaik (High Place of Sacrifice) külastamata, kuid seda mitte aja- vaid huvipuudusest. Kuid järgmisel korral, kui vähegi aega jaguks, võiksin isegi kaaluda kahe päeva pileti soetamist: hinnavahet sel suurt ei ole, kuid ajaline surve oleks linnas kindlasti oluliselt väiksem. Sel korral kummitas siiski pidevalt kuklas mõte, et ei saa väga kauaks midagi nautima jääda, sest nii võin millestki veel paremast ilma jääda.

lrm_export_160356684442823_20181205_0906025412233091112303473079.jpeg
Kaljuseina sisse raiutud klooster koos lehviva Jordaania lipuga

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

Back to Top