Semestri selgroo murdmisega ühes tuli novembri alguses sooritada Marmara ülikoolis ka terve hulk eksameid. Kuigi Eesti tudengeid on Türgis varemgi õppimas käinud, ei ole nende kogemusi väga palju avalikult kirjas, seetõttu jagan veidi täpsemalt ka enda kogemusi esimeste eksamitega ja üleüldse siinse õppesüsteemiga. Türgi ülikoolid peaksid vähemalt eksamite poolest üksteisele üsna sarnased olema, seega saavad tulevased vahetustudengid ehk natukene taustinfot.
Oleks vast paras aeg kodustele ja kaasaelajatele vahekokkuvõtet teha, kuid raske on kõiki emotsioone ja mõtteid sirgelt ritta seada. Elamusi on siin palju, see on ühtaegu tore ja samas ka väsitav. Igavaks Türgi elu kindlasti muutuda ei saa, aga eks see hoiab teatud tüüpi ärevust ka pidevalt sees.
Kõige keerulisem osa Türgis õppimise juures on paberimajandus. Kogu see rist ja viletsus, millest ma viimase kahe kuu jooksul olen pidanud läbi minema, panevad mind kohe tõsiselt Schengenit igatsema. Praegu tundub mõeldamatu, et inimesed võiksid lihtsalt kotid pakkida ja teise riiki elama või õppima minna. Euroopa riigi kodanikuna on mul õigus Türgis 90 päeva viibida ning selle perioodi lõppedes peaks mul elamisluba olema, et igapäevaste toimetustega edasi minna. Reaalsuses see kahjuks nii olema ei saa. Ent alustame siis algusest: Veel Tallinnas olles, vahetult enne semestri algust, pidasin ma kirjavahetust nii Eesti saatkonnaga Ankaras kui Türgi saatkonnaga Tallinnas ning mõlemad toonitasid,…
Eelmisel nädalavahetusel lendasin ma Ida-Türki, 1000 kilomeetrit Istanbulist kagu poole. See on muideks üks segavamaid asjaolusid Türgis õppimise juures — nimelt on siin väga mugav reisida, eriti veel Istanbulis elades. Mõlemad Istanbuli lennujaamad sõidutavad igapäevaselt inimesi sadadesse sihtkohtadesse nii Türgis kui kogu maailmas ja seda veel väga heade hindadega. Siinne odavlennufirma Pegasus Airlines teeb ka pidevalt kampaaniad, nii et mu postkast täitus lennupiletitega juba septembrikuus. Hatay on üks minu unelmate sihtkohti olnud juba päris mitu aastat. See asub Vahemere idakaldal ja piirneb pikalt Süüriaga. Hatay pealinn Antakya ja sõja-eelselt Süüria suurim linn olnud Aleppo on üksteisest kõigest 100 km kaugusel….
Vahel ma loen esmaspäeva õhtuti oma messengeri sõnumeid ja mõtlen, mis ma siin elus valesti olen teinud. Samal ajal kui tavalised Erasmuse tudengid teevad plaane nädala alguses beer pongi mängima minna (7 korda nädalas väljas käia on okei, kui elad stipendiumi peal ja deklareerisid terveks semestriks ainult ühe õppeaine), õpin mina järjekordseks araabia keele eksamiks ja surun kella 21 ajal haigutusi alla. Erasmuse halb maine saab siin natuke tõestust. Samas on Marmara näol tegu meeletult suure ülikooliga, juba Erasmuse tudengeid tuleb neil igal semestril sisse ca 600 ringis. Selge see, et nende hulgas on erinevate eesmärkidega noori. On ka neid,…
Nüüd ma võin vist ametlikult öelda, et õpin Marmara ülikoolis. Miks alles nüüd, kuigi olen juba 5 nädalat siin viibinud? Noh, ütleme nii, et türklased võtavad elu väga rahulikult ja seda tuleb mul siin endalgi praktiseerima õppida. Kui semestri ametlik algus oli juba septembri esimesel nädalal, siis terve kuu vältel tegelikult suurt midagi ei toimunud. Loengud pidid millalgi hiljem hakkama, kohalik Erasmus Student Network korraldas paar pidu ja hommikusööki, pidevalt kuulutati välja kuupäevadeta orientation week’i, mida ei tulnud ega tulnud… Kuni ühel päeval pidime järsku loengutes lihtsalt kohal olema, kuigi kursustele registreerimine hakkas alles samal hommikul. Orientation week toimus alles…
Uskumatu, ent esimesed kuu aega Istanbulis saavad peagi juba mööda saadetud. Türki jõudes sain korraks lausa rahulikult hingata – tundus, et kõige hullem oli möödas, sest enam ei pidanud mööda Tallinna linna kõikvõimalike dokumentidega ringi jooksma ja siis ikkagi teada saama, et viisa tegemiseks on vaja siiski pool sentimeetrit suuremaid passipilte. Augusti lõpus paistis nagu ma praktiliselt oleksin elanud Türgi saatkonnas, sisse-välja oli vaja nii palju käia, et keegi isegi ei vaevunud mu nime-dokumenti-allkirja enam registreerima. Viisa sai aga passi, lennupiletite hinnad läksid ootamatult alla ja septembri esimestel päevadel astusin rõõmsalt Ataturgi lennujaama passikontrolli. Oih, ametnik ei viitsinud mu passi…
Panin mõned soovitused juba eelmisel aastal kirja (Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta) ja kuigi kõik sealne kehtib tänagi, jagan hea meelega ka värskemat infot. Iraan on ainulaadne reisisihtkoht, kuid vähene turism ja eraldatus muust maailmast tähendab, et mõndadele asjadele tuleb tavalisest rohkem tähelepanu pöörata. Mida siis oma esimesel Iraani reisil silmas pidada? Iraanis saab kaubelda vaid sularahas Üks olulisemaid praktilisi nõuandeid on Iraani sõites varuda suurel hulgal sularaha. Kuna ükski rahvusvaheline pank ei tee Iraaniga koostööd, siis ei ole riigis võimalik maksta kaardiga ega võtta sularaha välja. Kogu reisieelarve peab tingimata olema juba lennukile astudes taskus, sest…
Ma kirjutaksin hea meelega hiiglama pikki postitusi iga linna-külakese-tänavanurga kohta, mida ma Iraanis nägin, kuid reaalsuses ei ole sel mõtet. Iga inimese kogemused Iraanis reisides on erinevad (kuid peaaegu kõik neist on head!) ja ka reisisihtkohad varieeruvad vastavalt inimese isiklikele huvidele. Ka mina nende kahe kuu jooksul olen pidanud ikka ja jälle leppima, et ei jõua mitte mingil juhul kõiki huvipakkuvaid kohti riigis külastada. Iraanil on lihtsalt nii palju pakkuda, nii kultuuri, ajalugu, kunsti, arhitektuuri, kirjandust, loodust, adrenaliini, pidustusi… Neid „kohustuslikke“ külastuskohti on terve käputäis, kuhu kõik reisijuhid Iraanis minna soovitavad. Ma läheks aga teist teed pidi ja soovitaks kõige…
Iraan on suures osas kõrberiik. Isegi maailma kõige kuumem paik asub Kesk-Iraanis, Luti kõrbes, kus on mõõdetud kuumarekord üle 70°C. Kuna sel korral ma käisin Iraanis suvel, ei olnud mul mingit vajadust end vabatahtlikult veelgi kuumematesse paikadesse viia. Isegi neis linnades, kus ma selle kuu aja jooksul käisin, tõusid temperatuurid varjus kõvasti üle 40 kraadi ja sellega oli kohati päris keeruline hakkama saada. Tähendab, elu oli elamisväärt ainult konditsioneeriga hostelitoas, kust enne päikeseloojangut oli võimatu end välja ajada. Olgem siiski täpsed, eks. Mõned Iraani kaunimatest paikadest asuvad ka kõrbepiirkondades. Üks minu lemmikpiirkondi on Yazdi linn ja sealne ümbrus, mis on…