Kujutate ette, ma olen jälle siin! Ei jõudnud aastatki mööda minna, uskumatu. Kas teile tundub ka, et blogimine üleüldiselt on kuidagi vaiksemaks jäänud? Nüüd, kus meil juba kaks aastat on aega varasemast rohkem käes (räägib lastetu kodukontoris istuv inimene), on kuidagi eriti raske leida energiat või isegi tahet, et sõnu ritta panna. Samas on endal teiste lugusid alati õudselt hea meel lugeda, nii paljud blogipidajad on ju aastaid oma lugejaid meeles pidanud ning see virtuaalne ring on ju omamoodi sõprusringkond 🙂 Samamoodi on ise tore omaenda mälestusteski sirvida, kui need kronoloogiliselt koos piltidega siia lehele üles riputatud.
Nii et pika jutu kokkuvõtteks – alustame uuesti! Teeme sellest ühe tubli kirjutamisaasta, kes on kaasas? Mina jätkan vist peamiselt ikkagi reisielamustega, seda enam et viimase poole aastaga neid ka oluliselt jälle kogunenud on. Ning uueks aastaks on ka mõned vägagi põnevad sihtkohad plaanis, kui ainult covid lubab (see on see modernne inshallah, eks). Lisaks on mul hea meel jagada oma kogemusi ja nippe ka just ärireisimise vaatenurgast, sest puhkusel pole ma välismaal enam ammu käinud, kuid tööülesanded kogusid mulle rohkem lennumiile kui oleks osanud unistadagi.
Kui ma eelmisel talvel kirjutasin, mõtisklesin natukene identiteedi üle. Eks see küsimus tõusis paratamatult üles, kui meie kõigi elud järsult muutusid ja pideva reisimise lõppemine oli kõige väiksem meie kõigi muredest. Mõtlen, et omamoodi on see aeg aidanud fookust suunata korraga natuke vähematesse kohtadesse ning sellevõrra ka kiiremini tulemusi püüda. Mis ma tahan öelda – viimased aastad on olnud minu jaoks väga olulised just professionaalse enesearengu ning karjääri poolest ja täna ma seda osa oma elust või reisimisest enam lahutada ei saa ega oska.
Sellest ajast, kui välispoliitika valdkonnas tegutsema hakkasin, on teised riigid ja kultuurid saanud osaks mitte ainult mu vabast ajast ja puhkusest, vaid ka tööelust. Kusjuures see on tegelikult hästi tore olnud, kuidas varaste kahekümnendate seiklused on saanud suuresti aluseks sellele, mida tean ja oskan täna. Aga sellest kõigest jõuan mõnel muul hetkel ka lähemalt kirjutada.
Igatahes on mul hea meel, et see väike virtuaalne keskkond siin endiselt olemas on ning loodetavasti muutub ka kirjutamine taaskord mitte kohustuseks, vaid vajaduseks 🙂