Susanna On the Go

Kuna torm oli tulemas, otsustas laeva põhimeeskond sadamasse sõita ja oodata selle möödumist. Minu vahtkond pidi silduma ja see oli päris õudne! Mitte niiväga sildumine ise, vaid pigem olid õudne minu oskamatus. Kuigi palju ma meeskonnale abiks ei olnud, kuid see-eest nägin sildumise protsessi algusest lõpuni ja lootsin, et järgmine kord saan rohkem panustada. Sadam asus pisikesel ja imearmsal Hollandi saarekesel nimega Vlieland. Saar ise koosnes suurest jahisadamast, praamisadamast, kämpinguplatsist ja väiksest peatänavast poodide, kohvikute ja restoranidega. Vlieland tundus olevat ka selline tüüpiline Kesk-Euroopa turistide suvitamiskoht, kuhu jõukamad pensionärid sõidavad oma purjekaga, rendivad maja (või elavad paadis) ja sõidavad päevad läbi jalgratastega…

Kuna Inglise kanali ehk La Manche’i hoovused meid vägagi mõjutasid, ei saanud me kohe 24. augusti õhtul sõitma hakata, vaid veetsime öö laevas ja ootasime tõusu. On ikka vahe küll, kas sadama veetase on vett 2 või 10 meetrit. Sõitu saime alustada viimaks hommikul kella 10 paiku. Selleks ajaks oli ka meie viimane meeskonnaliige, kes Pariisi põhimõtteliselt lõksu jäi, Le Havre’i jõudnud. Kokku oli meid laeva peal kaheksa inimest, kuus hobipurjetajat (või üsna merekaugeid inimesi, nagu meie), kapten ja kapteni abi. Le Havre’i jahisadamast väljasõit oli imeilus. Päike oli tulikuum, taevas täiesti selge. Määrisime kõik end paksult päikesekreemiga kokku ja vaatasime,…

Kuna Inglise kanali ehk La Manche’i hoovused meid vägagi mõjutasid, ei saanud me kohe 24. augusti õhtul sõitma hakata, vaid veetsime öö laevas ja ootasime tõusu. On ikka vahe küll, kas sadama veetase on vett 2 või 10 meetrit. Sõitu saime alustada viimaks hommikul kella 10 paiku. Selleks ajaks oli ka meie viimane meeskonnaliige, kes Pariisi põhimõtteliselt lõksu jäi, Le Havre’i jõudnud. Kokku oli meid laeva peal kaheksa inimest, kuus hobipurjetajat (või üsna merekaugeid inimesi, nagu meie), kapten ja kapteni abi. Le Havre’i jahisadamast väljasõit oli imeilus. Päike oli tulikuum, taevas täiesti selge. Määrisime kõik end paksult päikesekreemiga kokku ja vaatasime,…

Pariisis hüppasime juba järgmisel hommikul bussi peale ja sõitsime täiesti Prantsusmaa serva, Ülem-Normandia rannikule Seine’i jõe suudmes. Seal asub Le Havre-nimeline linn, kust pidime järgmisel päeval minema seilama. Öö veetmiseks kasutasime jälle Couchsurfingu abi ja leidsime endale toreda kesklinna-korteri ühes vanaaegses punase uksega puumajas. Meid võõrustas David, kes oli elanud paljudes linnades üle terve Prantsusmaa ning kelle tüdruksõber oli parasjagu jalgrattamatkal Hollandist Prantsusmaale. Tore on alati näha ja kuulda teistest seiklejatest. Le Havre on UNESCO maailmapärand, mis II maailmasõja ajal peaaegu täielikult hävitati ja seejärel üheainsa arhitekti kavandite järgi uuesti üles ehitati. Muuhulgas on just sealt saanud alguse ka impressionism,…

Meie reisi esimene, kõige lühem, etapp on läbi. Laupäeval lendasime Sandriga Tallinnast Düsseldorfi, seljas suured kotid, mis nüüd mõneks ajaks meie koduks saavad. Maandudes püüdsime kohe hääletama hakata, proovides õnne pea poolteist tundi erinevate lennujaamast väljuvate teede peale. Lõpuks peatus meie juures mehhiklanna, kes inglise keelt ei osanud, meie sihtkohta ei teadnud ja ei osanud ka ise öelda, kuhu sõidab, kuid otsustasime siiski peale hüpata ja vaadata, mis juhtub. Juhtus see, et… Kahekümne minuti pärast sõitsime üle Hollandi piiri! Naine, oma uhke uue BMW ja hullumeelse sõidustiiliga pani meid maha Nijmegeni linnas ja sealt pidime edasi ise saama. Kahepeale mõtlesime…