Tänavusel Iraani reisil lendasin esialgu taaskord Teherani, kuid suundusin juba paar päeva hiljem põhja. Põhja-Iraani kliima ei erine väga oluliselt Eestist, seega oli suvisel ajal seal mõnusalt jahe. Noh, kui te varjus 27 kraadi jahedaks peate. Olles varasematel reisidel rännanud läbi Kesk- ja Lõuna-Iraani kõrbemaastike, oli Põhi minu jaoks täielik üllatus. Lopsakad rohelised metsad vaheldusid […]
Kui asi puudutab Iraani, siis ma ei saa üle ega ümber naiste õigustest ja nende elutingimustest. Üksinda võõras kultuuriruumis ringi reisides on oluline end ka kohalike soorollide osas positsioneerida, vähemalt minu jaoks. Suur osa mu reisidest ongi keskendunud ka kohalike naistega suhtlemisele ning nende tundma õppimisele. Iraan on ainus riik maailmas(!), kus kõik naised on kohustatud avalikus kohas oma juukseid, kaela ja keha katma. Kusjuures kõik riigis viibivad naised, olenemata päritolust, usutunnistusest, perekonnaseisust ja muust. Naiste väljanägemine on täienisti valitsuse ja meeste otsustada, vähemalt on see nii olnud viimased 40 aastat. Isegi ülimalt konservatiivses Saudi Araabias on küll riietumisreeglid, kuid…
Tekitan siin küll veidi kronoloogilist segadust, kuid suvi möödus linnulennul ja mul on jäänud täitsa rääkimata, kuidas ma sel suvel kuu aega mööda Iraani ringi reisisin. Taaskord. Eelmisel talvel kirjutasin oma blogis üsna pikalt sellest, kuidas ma Iraanis käisin ja mida seal kogesin. See oli minu jaoks unustamatu reis, koos kogu oma intensiivsuse ja eripäradega. Vaatamata kõigile headele kogemustele ja kallitele sõpradele, kellega tol korral Iraanis kohtusime, ootasime Sandriga reisi lõpus Euroopasse jõudmist juba pikisilmi. Kultuurišokk oli meie puhul vist üsna paratamatu, kuid me ei võtnud seda väga traagiliselt. Eelmisest sügisest saati ketras minu peas aga mõte, et peaksin tagasi minema….
Ega ma välismaale kolimisest kuigi palju ei tea. Minu võõrsil elamise kogemused piirduvad Saksamaal veedetud lapsepõlve ja seljakotis elatud varaste kahekümnetega. Kõik need aastad olen ma reisides pannud rõhku eelkõige minimalismile ja mugavusele, kandes endaga kaasas üha vähem asju. Viimased aasta-paar olen ma saanud mitmeid järjestikuseid kuid hakkama nii, et üks komplekt riideid on seljas ja teine kotis. Kõik. Väike kogus shampooni ning universaalne sall-kleit-rätik veel lisavarustuseks kaasas. Nüüd on aga lood teised – ma kolin sel nädalal Türki ning jätkan oma haridusteed Istanbulis. Mida võiks õpingute ajal seal tarvis minna? Milliseid asju on hädavajalik kaasas tassida ja mida peaks…
Aeg-ajalt tuleb mulle ikka postkasti kirju küsimusega, mida ma teen, et nii suure osa aastast reisimas olen. Inglise keeles on juba pikalt kasutatud minusuguste kirjeldamiseks sõnapaari digital nomad. Kuna mulle endale on nomaadikultuur hästi põnev, olen ka seda väljendit rõõmuga kasutanud ning kujutanud ette, kuidas ma oma MacBookiga kaameleid karjatan ja jurtas elan. Reaalsuses veedan ma muidugi kõik oma päevad normaalset wifit otsides ja elektroonikahunnikut seljas kandes, nii et päris nomaadiks mind vist siiski pidada ei saa.
Kas ma juba ohkasin, kui imeline riik Iisrael on? Pisike maalapike Euroopa ja Aasia vahel, mis on koduks miljonitele juutidele, araablastele ja muudele rahvustele. Iisrael on nii mitmekülgse loodusega riik, et tõepoolest võib see lisaks kõigele muule ka mett ja piima voolata. Kuigi riik on Eestist lausa kaks korda väiksema pindalaga, ei olnud meil sel korral võimalik kõiki kauneid kohti Iisraelis läbi sõita. Jeruusalemmast suundusime hoopis Surnumere poole, et sealsete soolade peal pool päevakest veeta.
Olen vast korduvalt maininud, et suured linnad minus üldjuhul erilisi emotsioone ei tekita. Mõned linnad tunduvad lihtsalt nii meeletult üleshaibitud, eriti Euroopa pealinnad. Tõelist värskust ja meeldejäävaid elamusi saab tihtipeale hoopis loodusest ja väiksematest kohtadest. Jeruusalemm, olles ilmselt üks maailma tuntumaid linnasid juba sadu ja sadu aastaid, oli mulle tõeliselt heaks üllatuseks. Jeruusalemm on mõneti nagu Lääne ja Ida kokkupuutepunkt. See on tähtsaks religioosseks keskuseks juutidele, kristlastele ja moslemitele ning vaatamisväärsuseks miljonitele ajaloo- ja kultuurihuvlistele turistidele. Me veetsime Jeruusalemmas kolm päeva ning ikka ei oleks nagu midagi näinud selle ajaga.
Maailmas on nii palju põnevaid paiku, kuhu poliitilise olukorra ja pingete pärast minna ei tihka. Me ostsime piletid Iisraeli juba ammu ära, osalt minu isale kingituseks ning osalt ka iseenda huvi pärast. Hoidsime aga koguaeg üleval võimalust, et võib-olla ei lähe — äkki muutub olukord liialt pingeliseks. Kes ei ole väga kursis, siis Iisraelis toimub väga palju. Lühidalt öeldes on seal üleval territoriaalne konflikt juutide ja araablaste vahel, Iisraeli ja Palestiina vahel. Üldiselt on turistidel rahulik, konflikt puudutab ikkagi kohalikke ja väga konkreetseid piirkondi. Näiteks Gazasse, kus on juba aastaid väga ärev, turiste ohu tõttu ei lastagi. Konfliktipiirkonnas võib aga…
Vahel tundub mulle, et olen poole oma elust elanud käsipagasis. Loomulikult, ka mina alustasin kunagi reisimist hiiglaslike 30 kiloste kohvritega, mida ühe käega tassida ei jaksanud. Kui kahe nädala möödudes avamata kohvri jälle lennukile tassisin, mõtlesin ainult, et oli nüüd seda siis vaja… Isegi sagedane rändamine ei suutnud mind ümber kasvatada. Ikka oli tarvis kaasa vedada 7 kleiti, 4 püksipaari, 2 seelikut, hommikumantel, terve laadung kosmeetikat ja 4-5 paari jalatseid. Nädalaks-kaheks. Selge see, ühel hetkel mõistsin ju isegi, et iialgi mul kogu seda kupatust vaja ei läinud. Päriselt muutus mu pagasi suurus koos rändamise stiili (ja eluga).
Eelmise aasta lõpus jõudsin ka Türgit külastada. Osalesin Kesk-Türgis ühel täiendkoolitusel ja sättisin lennuajad vastavaks, et Istanbulis samuti mõned päevad veeta. 2017. aasta lemmiksihtkohtade postituses mainisin, et olin seda reisi pikalt edasi lükanud – pikka aega ei olnud Türgi minu jaoks kuigi ahvatlev sihtkoht. Ühel hetkel sai aga ajaloo- ja kultuurihuvi minust siiski võitu ning võin täna selle üle südamest rõõmustada. Mul on Türgis palju häid sõpru, kes on Istanbuli taevani kiitnud. Mis siin salata, mina seda kiidulaulu uskuda ei tahtnud. Eeldasin, et tegu on Marrakechi-sarnase räpase ja lärmaka linnaga, kus igal sammul püütakse sind petta ja röövida. Mõneti lausa…