Susanna On the Go

Mt Toubkali tipupäev

Pärast esimest matkapäeva kiiresti voodisse pugemine oli täitsa asja eest – hommikul helisesid äratused juba kella 5.30 ajal, alumisel korrusel ootasid kuum vesi ja lahustuv hommikusöök ning 6.30 väljus juba esimene grupp mägionnist. Hommik 3200 meetri kõrgusel oli külm, kuid madalamate tippude vahelt paistis juba oranžikad kuma ja oli lootust, et peagi hakkab päike meid soojendama. Reaalsuses võttis see muidugi mitu head tundi aega, sest mäed varjasid päikest iga külje pealt.

Päevad Atlase mäestikus

Pärast pigem intensiivseid päevi Marrakeshis ootasin juba pingsalt, millal viimaks loodusesse saab. Kohale viis meid väike minibuss, mis pakiti üleni inimesi täis ja et rohkem mahuks, pandi veel istmete vahele pisikesed plastmassist taburetid ka. Hinnad suutis meie sakslasest reisikaaslane 70 dirhami pealt 30 peale kaubelda, sealjuures kohalikud maksid endiselt 3-4 korda vähem. Meie pagas visati tuimalt katusele ja imestusest suurtest silmadest ei tehtud väljagi. Tundsime end ikka ärahellitatud eurooplastena küll.

Esimene Aafrika

Järjekordne rännak viis mind Põhja-Aafrikasse, teisele poole Gibraltari väina. Sel korral reisisime suurema seltskonnaga, grupiga mis justkui iseenesest sõpruskonnast välja kasvas. Lendasime seljakottidega Marrakeshi, Marokosse, eesmärgiga matkata Atlase mäestikus ja ronida Põhja-Aafrika kõige kõrgema tipu Mt Toubkali otsa. Vägagi ambitsioonikad eesmärgid, arvestades seltskonna vähest ronimiskogemust ja üldist füüsilist vormi! Esmamulje Marokost oli rõhuv, ent mitte üllatav. Kõike oli liiga palju – lärmi, inimesi, saastet, segadust. Passikontrollist läbi saamine oli aeganõudev ja võttis mitu katset. Taksojuhid rammisid üksteist ja võitlesid meie pärast. Hinnad olid kohalikega võrreldes mitmekordsed.

Pensionäride linn Cuxhaven ja kommuunielu Bremenis

Pärast öist Cuxhavenisse jõudmist oli aeg pakkida oma asjad ning pesta laev puhtaks, et järgmistele sõidulistele meist mingit märki ei jääks. Teised meeskonnaliikmed jäid veel laeva, kuid meid Sandriga oodati juba Bremenis, nii vinnasime kotid selga ja jätsime hüvasti nii purjeka kui oma reisikaaslastega. Cuxhaven olevat küll tähtis sadamalinn, kuid meile jättis ta natukene väljasurnud pensionäride linna mulje. Minule isiklikult küll väga meeldivad väljasurnud pensionäride linnad! Need on alati rahuliku tempoga aedlinnad, kus on pisikesed kohvikud ja terviserajad kepikõndijatele. Täpselt seda oli ka Cuxhaven. Istusime plaani pidamiseks ühte nendest pisikestest kohvikutest maha ja nautisime värsket apelsinimahla… ja raudselt kohviku noorimad…

Viimased tunnid merel ja Cuxhaven

Sõitsime Helgolandist umbes kella 17 ajal välja ja ega enam ei raatsinudki keegi eriti kajutis olla ning puhata. Istusime terve seltskonnaga koos, rääkisime juttu, laulsime, tegime pilte ja lihtsalt nautisime. Terve sõidu jooksul oli ilm meiega väga armuline, ei saanud me eriti ei vihma ega tormi (hehe, tegelikult teine vahetus natuke vihma ja äikest sai, aga minu vaht oli siis mõnusasti soojas kajutis põõnamas) ja see jätkus ka viimasel päeval. Laine oli meie jaoks küll üsna suur – 2-3 meetrit, aga Põhjamerel ei ole muidugi see veel mingi laine. Meilgi oli lihtsalt vahva koos merega üles-alla sõita. Kui nädal varem…

Viimased tunnid merel ja Cuxhaven

Sõitsime Helgolandist umbes kella 17 ajal välja ja ega enam ei raatsinudki keegi eriti kajutis olla ning puhata. Istusime terve seltskonnaga koos, rääkisime juttu, laulsime, tegime pilte ja lihtsalt nautisime. Terve sõidu jooksul oli ilm meiega väga armuline, ei saanud me eriti ei vihma ega tormi (hehe, tegelikult teine vahetus natuke vihma ja äikest sai, aga minu vaht oli siis mõnusasti soojas kajutis põõnamas) ja see jätkus ka viimasel päeval. Laine oli meie jaoks küll üsna suur – 2-3 meetrit, aga Põhjamerel ei ole muidugi see veel mingi laine. Meilgi oli lihtsalt vahva koos merega üles-alla sõita. Kui nädal varem…

Purjetama! Peatused Hollandi ja Saksa saartel

Kuna torm oli tulemas, otsustas laeva põhimeeskond sadamasse sõita ja oodata selle möödumist. Minu vahtkond pidi silduma ja see oli päris õudne! Mitte niiväga sildumine ise, vaid pigem olid õudne minu oskamatus. Kuigi palju ma meeskonnale abiks ei olnud, kuid see-eest nägin sildumise protsessi algusest lõpuni ja lootsin, et järgmine kord saan rohkem panustada. Sadam asus pisikesel ja imearmsal Hollandi saarekesel nimega Vlieland. Saar ise koosnes suurest jahisadamast, praamisadamast, kämpinguplatsist ja väiksest peatänavast poodide, kohvikute ja restoranidega. Vlieland tundus olevat ka selline tüüpiline Kesk-Euroopa turistide suvitamiskoht, kuhu jõukamad pensionärid sõidavad oma purjekaga, rendivad maja (või elavad paadis) ja sõidavad päevad läbi jalgratastega…

Purjetama! Peatused Hollandi ja Saksa saartel

Kuna torm oli tulemas, otsustas laeva põhimeeskond sadamasse sõita ja oodata selle möödumist. Minu vahtkond pidi silduma ja see oli päris õudne! Mitte niiväga sildumine ise, vaid pigem olid õudne minu oskamatus. Kuigi palju ma meeskonnale abiks ei olnud, kuid see-eest nägin sildumise protsessi algusest lõpuni ja lootsin, et järgmine kord saan rohkem panustada. Sadam asus pisikesel ja imearmsal Hollandi saarekesel nimega Vlieland. Saar ise koosnes suurest jahisadamast, praamisadamast, kämpinguplatsist ja väiksest peatänavast poodide, kohvikute ja restoranidega. Vlieland tundus olevat ka selline tüüpiline Kesk-Euroopa turistide suvitamiskoht, kuhu jõukamad pensionärid sõidavad oma purjekaga, rendivad maja (või elavad paadis) ja sõidavad päevad läbi jalgratastega…

Purjetama! Sõit läbi La Manche’i

Kuna Inglise kanali ehk La Manche’i hoovused meid vägagi mõjutasid, ei saanud me kohe 24. augusti õhtul sõitma hakata, vaid veetsime öö laevas ja ootasime tõusu. On ikka vahe küll, kas sadama veetase on vett 2 või 10 meetrit. Sõitu saime alustada viimaks hommikul kella 10 paiku. Selleks ajaks oli ka meie viimane meeskonnaliige, kes Pariisi põhimõtteliselt lõksu jäi, Le Havre’i jõudnud. Kokku oli meid laeva peal kaheksa inimest, kuus hobipurjetajat (või üsna merekaugeid inimesi, nagu meie), kapten ja kapteni abi. Le Havre’i jahisadamast väljasõit oli imeilus. Päike oli tulikuum, taevas täiesti selge. Määrisime kõik end paksult päikesekreemiga kokku ja vaatasime,…

Back to Top