Iga kogenud hääletaja teab, kuidas Euroopas hääletamisregioonid jagunevad. Skandinaavias on keeruline, Baltikum ja Poola on kui paradiis, Kesk-Euroopa on üsna lihtne ning Lõuna-Euroopa pea võimatu. Selles vallas on Euroopa kõige kurikuulsam riik kindla peale Hispaania. Millal iganes reisijad kokku saavad ja hääletuskogemusi jagavad, on üks kindel: Hispaania on kõige kirutum riik Euroopas. Mind see aga loomulikult ei morjendanud – olen ju varemgi pikki päevi maanteede ääres veetnud, kusjuures ilma erilisse meeleheitesse langemiseta. Nii otsustasime ka seekord Hispaaniat väisates enda õnne proovida ning hääletades Madridist Granadasse liikuda. Nende kahe linna vahemaa on ligi kaudu 500 km, seega üsna pikk ots. Küll aga on tegu kahe populaarse sihtkohaga, mida ühendab hea infrastruktuur. Nii et lootsime õnnele ja asusime teele!
Madrid on üsna suur linn, seega oli juba linnast väljasaamisega omajagu tegemist. Lõpuks äärelinna bensiinijaama jõudes ja hääletama hakates läks meil üsnagi kiiresti õnneks. Uhiuue Mercedese juht võttis meid rõõmuga peale ning lobises pikalt ja laialt hispaania keeles. Meile see sobis – Sander sai usinalt praktiseerida ja mina, keeleoskamatu, võisin tagaistmel pika uinaku teha. Küll aga selgus, et mees Granadasse välja ei sõidagi, vaid jätab meid poole tee peal puhkekohta edasi hääletama.
Sealt hakkas ka kõik viltu kiskuma – esialgu hääletasime mitu tundi lauspäikese käest (siesta ajal, oeh!) pea nõrkemiseni, seejärel püüdsime adresseerida otse autojuhte, hiljem vahetasime võimaluste piires asukohta ja hääletasime maantee pealesõidutee juures edasi. Ligi 12 tundi hiljem pidime oma ettevõtmise selleks päevaks tulutuks lugema ning peavarju otsima. Olime sattunud väikesesse kiirtee-äärsesse külakesse, kus oli paar maja, toidupood ning ebaproportsionaalselt kallis hotell. Õnneks olen ma sellisteks olukordadeks alati valmistunud – parkisime seljakotid tankla tagusele tühermaale, püstitasime öö hakul telgi ja korjasime oma laagri juba päikesetõusul taas kokku.
Järgmisel päeval jätkus kõik täpselt sama lootusetult – seisime lugematuid tunde küll bensiinijaamas, pealesõidul, ringteel ja igas muus võimalikus kohas. Lõpuks sai aga hing täis – kaotatud aeg ei olnud ammu enam seda seiklust väärt. Loomulikult tuli seejärel välja tõsiasi, et ühistransport selles linnas puudub ning isegi hea tahtmise korral poleks meil võimalik bussi-rongiga edasi sõita. Viimse õlekõrrena haarasime Lõuna-Euroopa sõidujagamise rakenduse BlablaCari ning bookisime esimese võimaliku auto, mis väidetavalt ka sellest maailma lõpus asuvast külast läbi pidi sõitma. Tegelikult ei olnud siiski elu veel nii roosiline – esimesed kaks autot meie broneeringule ei reageerinud, süsteem kandis juba sõidutasud üle ning meie olime kergelt meeleheitel. Õnneks saime õhtu hakul siiski viimaks auto peale ja jõudsime südaööks Granadasse, kus meil õnnestus Araabia kvartalisse imetoredasse hostelisse paikseks jääda. Kusjuures sõidu eest tasusime kokkuvõttes rohkem, kui Madrid-Granada ots oleks muidu maksnud. Seega ei tasunud see küll pea ühestki küljest ära.
Ühes sellega otsustasime ka Hispaanias hääletamise selja taha jätta – meil on kogemusi küll pea terves Euroopas hääletamisega (eelmisel kevadel ostsime ühe-otsa piletid Ateenasse ning hääletasime mõnuga läbi kümnete riikide Eestisse), ja kuigi Hispaanias pöidlaküüdiga liikumine just võimatu ei tundunud, ei olnud meil mõtet nii palju aega maanteede ääres seismisele kulutada.
Kel Hispaanias aeg väga limiteeritud ei ole, võib muidugi ise ka katsetama minna! Hoidke aga telgid-vaiad käepärast, sest mine sa tea, kuhu autorattad viia võivad. 🙂