Susanna On the Go
Bostoni ülikoolikogemus

Bostoni ülikoolikogemus

Pärast Tallinna USA saatkonnalt esimese jah-sõna saamist proovisin hakata end vaimselt Ameerika ülikoolielu jaoks valmis seadma. Esimese asjana vaatasin uuesti Gilmore’i tüdrukute sarja läbi, sest Rory Yale’i elu oli täpselt see, mida ka endale ette kujutasin. (Vabandust, #nerdalert) Muidugi, suveprogramm on vähe teine asi kui päris semestri jooksul kursuste võtmine ja campuses elamine, kuid Euroopaga võrreldes oli ka minu kogemus siiski väga ikooniliselt erinev.

Et minu programm leidis aset Bostonis, oli sel veelgi suurem tähendus. Boston on nimelt üks maailma hariduse pühapaiku. Justnimelt seal asuvad sellised maailmaülikoolid nagu MIT (ametlikult maailma parim ülikool!) ja Harvard. See tähendab, et Bostoni elanikud on suures osas USA ja maailma hariduseliit — linn on täis teadlasi ja doktorikraad on normaalne standard kõigile noortele. See oli uskumatu, kui palju ma näiteks astrofüüsikutega suve jooksul kohtusin. Kujutate ette, interstellar chemistry (jah, ma ei oska seda isegi eesti keelde tõlkida!) oli tavapärane small talk, millest uute tuttavatega rääkida. Ma ei tunne Eestis mitte ühtki astrofüüsikut. Minu jaoks oli selline teaduse mullis elamine nagu täiesti teine universum ja ma nautisin iga hetke sellest.

Mina veetsin oma nädalad ühes riiklikus ülikoolis, University of Massachusetts Bostonis. See on USA arvestuses üsna keskpärane kool, kuigi õppemaks küündib lausa üle 30 000$ aastas. Võrdluseks: Harvardi õppemaks on ca 56 000$ aastas, samas Euroopa tähelaevad Oxford ja Cambridge on samuti 30 000-35 000$ kandis. Mulle jääb tänaseni mõistetamatuks, miks peaks keegi ühe keskpärase riikliku ülikooli eest nii palju maksma, aga tudengeid jagub USAs vist küll ometigi igasse ülikooli. Ma ei taha absoluutselt tänamatuna kõlada — minu suvi UMASS Bostonis oli igal juhul kogemustest pungil ja ma olen väga tänulik, et mulle sellises programmis koht eraldati, kuid sellegipoolest ei paistnud mulle, nagu sealne hariduse kvaliteet ja õppemaks omavahel sünkroonis oleks. Ka meie programmis: mis oli kohalike tudengite jaoks tõsine õppetöö, paistis meie jaoks nagu pikk-pikk sissejuhatus.

Kui nüüd meie akadeemilisest programmist rääkida, siis suure osa ajast võrdlesimegi erinevate riikide kõrgharidussüsteeme ja debateerisime teemadel nagu tasuta vs tasuline kõrgharidus, riiklikud või erakoolid, kõrgharidus vs kutseharidus, täppisteadused vs pehmed teadused ja muud. Ameeriklased ise olid muidugi tulihingeliselt tasulise kõrghariduse pooldajad ja ei paistnud isegi üritavat mõista, kuidas meie, Euroopa hipid ja anarhistid, tasuta kõrgharidusest kasu lõikame. Arutelud ise olid aga huvitavad ja mõtlemapanevad. Ka mina pidin tõdema, et nui neljaks ma tasuta haridust ei taha. Hoopis kvaliteetset tahaks. USAs aga paistis, et vaatamata kõrgetele õppemaksudele ei pruugi see tulemus siiski Euroopa ülikoolidega võrreldav olla, kui just täiesti eliitkoolide poole ei vaata.

Aga haridus hariduseks. Täiesti uutmoodi kultuuriline kogemus oli UMASSi ühikas elamine. Sellel ülikoolil oli suur Ameerika-stiilis ülikoolilinnak, kus kõik vajalik oli alati käe-jala juures. Sisuliselt ei olnud nädala sees tarvis linnakust lahkudagi, sest ka kohvikud-spordiklubid-toidupoed-raamatupoed-restoranid-basseinid-purjeklubi-muuseumid olid kõik ühes hiiglaslikud campuses. Ühikahooned — kaks 10-korruselist maja — olid alles käesoleval aastal valminud, seega olime majade ühed esimestest elanikest. Toad ise olid lihtsad — voodi, kirjutuslaud ja tool, väike kummut ja paar riiulit, peeglilaud ning privaatne tualett koos dušinurgaga. Minu kui introvertse eestlase rõõmuks paigutati kõiki programmis osalejaid eraldi tubadesse, nii et vajadusel sai end tuppa ära peita. Ja kui 20 võhivõõraga üle kuu aja koos elada-süüa-õppida-linna avastada, siis neid peitmise momente tuli ikka ette.

Hommikud olid see-eest väga mugavad. Loengusse jõudmiseks pidi vaid kõrvalhoonesse loivama ja hommikukohvi võis loomulikult tee pealt kaasa haarata. Ainus keeruline osa campuse-elust oli ülikooli linnaku meeletu suurus! Ühest hoonest teise võis julgelt 20 minutit jalutada ja linnaku sees oli 3 erinevat bussiliini. Jah, eraldi bussiliinid, mis sõitsidki ainult ülikoolihoonete vahel! Minu jaoks midagi täiesti uut. Kui suvekuumust nautida ei soovinud, siis sai hoonete vahel ka klaassildade abil liikuda. Mind, kurikuulsalt halba navigeerijat, ajasid need klaastunnelid aga meeletult segadusse ja üksi liikudes oli raudkindel, et ka ära eksin. Umbes viimaseks nädalaks sain viimaks marsruudid selgeks, isiklik võit seegi, hehe.

Bostoni ülikoolielu kogemise juures saidki minu jaoks kõige olulisemaks üleüldise haridusliku vibe’i tunnetamine. Tegu on ülikoolilinnaga sõna kõige otsesemas mõttes — linnas on kokku lausa 35 erinevat ülikooli ja suur osa rahvastikust moodustavad tudengid. Väga palju on ka välismaalastest tudengeid, sealhulgas ka palju eurooplasi. Isegi eestlasi! Mina kohtusin seal imetoreda Kertuga, kes praegu Bostonis oma doktorikraadi teeb. Värskendav oli nii kõrgete standardite keskel olla, et hakkasin isegi kaaluma tulevikus ka doktorikraadi tegemist. Kusjuures ma olin suve lõpu poole mõned päevad ka ühes Florida ülikoolis, kuid sealne meeleolu polnud isegi võrreldav Bostoni energiaga. Nii et kui ma ühel päeval peaksin oma haridusteel kaaluma USAsse õppima minekut, siis oleks Boston ilmselt minu nr 1 valik.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top