Susanna On the Go
Valge minibuss linnatänavatel

Egiptuse pulm: kuidas meid pulmast ära ei lastud

Jätkan pisikese järjeloona oma märtsikuist lugu sellest, kuidas ootamatult Egiptuses pulma sattusin. Nimelt viisid mu kohalikud sõbrad meid Kairost kolme tunni kaugusele külapulma. Kõik oli tore, kuni hakkas paistma, et me pruudi pealt liialt tähelepanu ära tõmbasime (kaks lahtiste juustega eurooplannat äärmiselt konservatiivses maapulmas… paistsime silma nagu võõrkehad) ja solidaarselt otsustasime tantsupõranda jätta, et noor pruut rambivalguses saaks olla.

Siis algas aga õhtu järgmine tsirkus: nimelt oli kell üle südaöö ja paistis olevat hea aeg Kairosse tagasi pöördumiseks, sest järgmisel hommikul pidime juba linnast lahkuma ja Vahemere äärde Alexandriasse sõitma. Kaaslased vaatasid meile aga süüdimatult otsa ja teatasid, et nii hilja õhtul enam busse ei sõida ja Kairosse ei saa. Nora läks täiesti püha viha täis: kogu meie maine vara oli ometigi hotellitoas ja poisid olid lubanud, et me õhtuks ilusti oma hotelli tagasi jõuame. Lisaks tuli mängu etikett; nimelt oleks meist olnud tohutult ebaviisakas lihtsalt peolt minema jalutada. Seega vaatamata segasele olukorrale tuli meil kõigepealt hoopis õhtusööki sööma minna. Kui eestlaste jaoks ei ole südaöö just klassikaline õhtusöögiaeg, siis egiptlaste jaoks võib see lausa liiga varane aeg söömiseks olla. Meie olime peol esimesed, keda lauda juhatati. Pärast tantsupõrandal enda häbistamist oli see päris hea ajastus.

Pidulaud oli kaetud imeliste Egiptuse hõrgutistega, millest mitte ühegi nime ma enam ei mäleta. Mu lemmikud olid pisikesed kleepuva riisiga täidetud baklažaani ja suvikõrvitsa vahepealsed köögiviljad. Samuti pakuti praetud riisi, dolmasid ja hunnikute kaupa liha. Õhtusöögi kõrvale jätkus kirglik arutelu selle üle, kuidas meil oleks viisakas pruudi perekonna suvilasse öömajale jääda ja hommikul nendega koos Niiluse jõe ääres grillida. Idee oli muidugi ahvatlev, eriti see Niiluse ääres hängimine. Igal teisel hetkel oleksime selle võimaluse ka vastu võtnud, aga me olime tõepoolest ajahädas: hiljemalt järgmise päeva õhtul pidime startima Siinai poolsaare suunas, et õigeks ajaks oma Iisraelist väljuva lennu peale jõuda.

Koosa - riisiga täidetud köögiviljad
Minu lemmik Egiptuse hõrgutis. Kiire googeldus ütles, et toidu nimi on koosa ja pärit Süüriast. 

Oleksime me vaid varem teadnud, et kontvõõraste kohalolu pulmas niivõrd oluliseks peetakse, ei oleks ilmselt hakanud minemagi. Või pakkinud oma kodinad kokku ja hotellist välja registreerinud. Egiptuse ajakava tundes aga teadsime, et „hommikune“ jõe ääres grillimine saab alguse heal juhul pärastlõunal, tõenäolisemalt aga päikeseloojangul. Piiriületuse ja lendudelt maha jäämisega ei saanud me kuidagi riskida, seega palusime siiski uurida võimalusi, kuidas Kairosse tagasi saada. Kohalikele see aga ei paistnud just eriti meeldivat.

Konfliktilahenduse mõttes leidis aset üks täitsa huvitav olukord. Meie võõrustajad raiusid nagu vastu rauda, et mitte mingil juhul me samal õhtul lahkuda ei saa, sest see on lihtsalt võimatu. Me läksime Noraga aina enam pingesse, sest võõraste inimestega ootamatult kuhugi pärapõrgusse (pardon my French) ööseks kinni jääda ei olnud just kuigi mugav mõte. Ühel hetkel otsustasin aga võtta aega ja tänada kogu seltskonda meie võõrustamise eest, kinnitada kui eriline kogemus on meie jaoks välismaalastena Egiptuse pulmast osa saada ja kuivõrd me sooviksime kauemaks jääda, kuid kahjuks see pole lihtsalt võimalik. Selle peale hakkasid asjad kiiresti liikuma.

Valge minibuss linnatänavatel
Sellised need bussid olid – minibussid oma suvagraafiku ja suvamarsruudiga. Maakeeli marsrutkad.

Naeratuste saatel tõusid kõik lauast justkui kokkuleppe peale püsti, meid veeti õue ja täiesti juhuslikult sõitis sealt suvaliselt kõrvaltänavalt mööda buss, mis läks Kairosse. See kõik toimus nii umbes kolme minuti jooksul. Ausalt, ma ei mõtle seda välja. Oli see kõik nüüd kokkumäng, välismaalaste viisakuse proovilepanek või Allah (nagu mu sõbrad arvasid, sest nad siiski olid öelnud inshallah – kui Allah tahab, siis saame Kairosse), aga vaid loetud minutitega olime konfliktilisest õhtusöögilauast bussi jõudnud.

Ega ma lõpuni välja ei saanud päris hästi aru, milles see kogu probleem siis seisnes; ilmselt oli küsimus  eelkõige selles, et kontvõõrastena olime siiski pulmakülalised ning meiega sooviti kauem aega koos veeta. Eks endal on ka kahju, et pidime kohalikke traditsioone lõhkuma, kuid mõttes heidan seda natuke ette ka poistele, kes meid sinna pulma vedasid. Nemad oleksid võinud meile siiski väikse intro teha kohalike pulmakommete osas. Edaspidi aga tean, et Lähis-Ida pulmadest tasub igati osa võtta, aga ajaga peab olema paindlik, sest kõik, mida inimesed soovivad, on lihtsalt oma külalistega aega veeta.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top