Susanna On the Go

Esimene Aafrika

Järjekordne rännak viis mind Põhja-Aafrikasse, teisele poole Gibraltari väina. Sel korral reisisime suurema seltskonnaga, grupiga mis justkui iseenesest sõpruskonnast välja kasvas. Lendasime seljakottidega Marrakeshi, Marokosse, eesmärgiga matkata Atlase mäestikus ja ronida Põhja-Aafrika kõige kõrgema tipu Mt Toubkali otsa. Vägagi ambitsioonikad eesmärgid, arvestades seltskonna vähest ronimiskogemust ja üldist füüsilist vormi!

Esmamulje Marokost oli rõhuv, ent mitte üllatav. Kõike oli liiga palju – lärmi, inimesi, saastet, segadust. Passikontrollist läbi saamine oli aeganõudev ja võttis mitu katset. Taksojuhid rammisid üksteist ja võitlesid meie pärast. Hinnad olid kohalikega võrreldes mitmekordsed. Taksojuhid viisid meid süüdimatult järjepidevalt valedesse kohtadesse. Kaupmehed muutusid kohati lausa agressiivseks, kui sa julgesid nende juurest ostmata jätta. Ühistransporti kasutades läksid kottide ja taskute lukud justkui imeväel lahti, hoolimata sellest kui mitu korda sa neid ise kinni tõmbasid.
Võtsime asja mõistusega – Marrakesh on teadagi turistilõks ja loomulikult on kohalikud ka vastavalt meelestatud. Õnneks oli kogu selle intensiivsuse juures ka palju ilu. Pimedad õhtud välikohvikutes, imelised smuutid vanalinna tänavatel, hommikune vürtsidega tee katuseterrassil ja pärastlõunane kohv imekitsal munakivitänaval eeslite ja mootorrataste vahel.

Marrakeshi vanalinna süda Medina oli tõeline džungel, mis hirmutas ja lummas meid üheaegselt. Hommikul oli see pigem vaikne, kaunis koht jalutuskäigu jaoks, kuid päikese loojudes läks see tõeliselt elama. Suur linnaväljak oli täis sadu (ja ma ei liialda!) esinejaid, kunstnikke, muusikuid, tantsijaid, käsitöölasi, kaupmehi. Igaüks müüs oma oskusi, esinedes valjuhäälset ja ekspressiivselt. Iga seltskond üritas kõrvalolijaid üle trumbata, meelitamaks nende publik enda juurde. Aga tasus vaid kellelgi õhtusest melust pilti teha ja selle eest mündikesed puistamata jätta, kui oli näha sõimu, viha ja tagaajamist.

Medinast läbi kõndides tundus melu vaiksemaks jäävat. Tegelikkuses hajus see hoopis laiali, suurelt väljakult pikkade tänavate peale. Paremal ja vasakul, ees ja taga oli võimalik osta kõike, mida hing on iial ihaldanud. Ehted, riided, jalatsid, islamistlikud kostüümid, kõikvõimalikud pähklid ja kuivatatud puuviljad (ja meeletult datleid!), araabiapärased vürtsid, postkaardid, raamatud, maalid, pressitud õlid juuste, naha, toidu jaoks. Tõeline tarbija paradiis.
Üks ilusamaid hetki Marrakeshis oli neilsamadel tänavatel päevasel ajal kõndimine. Üldiselt oli tänavapildis näha valdavalt mehi, nii müügipunktides, söögikohtades kui autode roolis. Kohalikke naisi võis ka aeg-ajalt silmata, kuid nad olid tagasihoidlikult riietatud ja käitusid vägagi vaoshoitult. Seda suurem üllatus meid tabas, kui kuulsime ühel hetkel naiste naeru! Päise päeva ajal! Keset tänavat! Piilusime sisse ühe väiksemat sorti kunstigalerii akendest, mille põrandal istus kümmekond noort naist, kes naersid täiesti ennastunustavalt. Nähes meie lõbustatud piiluvaid silmi, avati kiiresti uks ja kustuti sisse, kuid otsustasime naiste ilusat hetke mitte segada. Rõõm oli kogeda selles vastuolulises linnas midagi nii ehedat.

Linnas viibimine väsitas meid üsnagi ära, nii et ootasin pikisilmi hommikut, mil viimaks Marrakeshist lahkusime. Meid ootasid mäed! Võrratud Põhja-Aafrika mäed!

Foto-17.jpg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top