Susanna On the Go
Esimesed muljed Iraanist – kultuurišokk Teheranis / First impression of Iran – cultural shock in Tehran

Esimesed muljed Iraanist – kultuurišokk Teheranis / First impression of Iran – cultural shock in Tehran

Iraani pealinna Teherani jõudsime vara-vara hommikul. Palju kirutud metsik liiklus andis juba tunda. Autojuhtidel oli kaks režiimi – gaas põhjas või pidurid blokkis. Need vaheldusid hetkeliste intervallidena. Signaalid huilgasid kõigil autodel, nii muuseas. Sellegipoolest suutsin tunniajase taksosõidu ajal veidi isegi magada, kuna 24-tunnine rännak Tallinnast Teherani oli parasjagu kurnav olnud.

Teheran linnana väga head muljet ei jätnud. See närviline, räpane ja rahutu. Mitte suurlinnalikkus võtmes, pigem tundus asi olevat organiseerimatuses. Selle eest saime juba esimesed kogemused imevahvate pärslastega. Meie Couchsurfingu hostid olid väga toredad, võttes meid vastu oma koju ning aidates kohaneda teatud kultuuriliste erinevustega. Lisaks sellele peatati meid pidevalt tänavatel, pakkumaks abi ühistranspordi, juhiste, rahatähtede ja muuga.
Kusjuures rahatähtedega oli tõesti suur segadus – 1€ saime 40 000 ametlikku Iraani riali, kuid tegelikult arveldati mitteametlikes tomanides, mis on ühe nulli võrra väiksem valuuta. See tähendab, et 1€ = 40 000 rial = 4000 tomani. Teoreetiliselt on seda isegi kerge mõista, kuid pidev kolmes valuutas mõtlemine tekitas pidevalt segadust.
Huvitavaid asju oli veelgi, näiteks saime teada, et Iraanis on nädalavahetus ainult reedel ning siis on pea kõik asutused üle riigi suletud.

foto-56
Tüüpiline Iraani maitseaine-, tee- ja pähkli-, kommi- ja nännipood.

Naised olid tänavatel valdavalt tumedatesse toonidesse riietatud. Minu punaste roosidega pikk seelik ja türkiisne pearätik vastasid küll kehtivale koodeksile, kuid tõmbasid siiski palju tähelepanu. Sai kiiresti selgeks, et Iraanis kohalike sekka sulandumisest pole mõtet unistada. Olime märgatavalt võõrkehad.
Siiski andsime oma parima, et kohalikele reeglitele vastata. Islami religioon on Iraani kultuuris karmid tavad kehtestanud. Kusjuures me ei märganud ühtki mässavat kohalikku – ka ilma moraalipolitsei kohaloluta (jah, selline institutsioon eksisteerib) manitsesid pärslased üksteist ja meid õigesti käituma.

Üks esimesi ärevaid hetki oli metrooga sõites, kui mina ja Sander pidime erinevatesse vagunitesse minema. Mehed ja naised koos metrooga ei sõitnud. Sander astus vagunisse sisse ja järsku uksed sulgusid, hetk enne minu sisenemist naistevagunisse. Loomulikult ei olnud meil kummalgi ka kohalikku SIM-kaarti ning telefonid olid praktiliselt kasutuskõlbmatud. Teherani sarnases metropolis ei olnud selline olukord just naljaasi. Õnneks märkasid peatuses olnud naised minu muret ja hakkasid juba lahendust otsima. Ligi 20 minuti pärast õnnestus meil Sandriga üksteist jälle üles leida. Naised veel toonitasid, et edaspidi läheksin ikka meeste vagunisse – meesterahvaga koos võivad naised meestevagunis viibida, kuid vastupidi mitte kunagi.

foto-57
Minu lemmikud tänavapoed. Olgugi, et meilt alati rohkem raha küsiti. Puuviljad olid tõeliselt maitsvad, küpsed ja 100 km raadiuses kasvanud.

Toredaid söögi-, joogi- ja olemise kohti me Teheranis eriti ei leidnud. Paljudes kohtades ei lubatud ka naistel siseneda, nii otsustasime enamasti tänava-toidukohtade kasuks. Minu vaieldamatu tänavatoit Iraanis oli maisitops juustu ja vürtsidega, mis maitses täpselt nii nagu kõlab. Küpsetatud mais sulanud juustu, majoneesi ja erinevate kohalike maitseainetega oli hea esteetiline elamus ning sobis ka rahakotile. 5000 tomani ehk 1,25€ eest sai kõhu mõnusalt täis. Ka kohalikud nautisid toitu väga, sellist putkade ees oli alati järjekord.
Lisaks kuulusid meie lemmikute hulka falafelivõileib salatiga, puuviljad tänavakaupmeestelt ja klassikaline Iraani hommikusöök – kohalik leib fetajuustuga.

Teheranis põdesime ilmselt oma suurema kultuurišoki läbi ning mõned päevad hiljem liikusime juba hea meelega edasi – väiksematesse, tundmatutesse linnadesse.

///

ENG

We made it to the capital of Iran, Tehran, early-early in the morning. The notoriously ferocious traffic already presented itself to us. The drivers had two modes: squealing brakes or full throttle. These modes changed often without warning. All the car horns were wailing as if they didn’t matter. In the midst of all that I even managed to sleep during the HOUR LONG taxi drive from the airport, mainly due to exhaustion from the 24-hour long trip from Tallinn to Tehran.
Tehran didn’t make a great impression. The city was jumpy, dirty and restless. Not in a metropol-esque manner, rather it seemed to be a fault of being unorganized. For compensation we had our first encounters with the locals. Our first CouchSurfing hosts helped us get adapted to certain cultural differences. We were also stopped on the street a lot. People offered to help us with public transport, instructions, currency etc…
The currency was truly something else. For 1 euro we received 40 000 official Iranian Rial, but the prices were noted in Toman, which was worth ten times more than Rial. So 1 euro= 40 000 rial = 4000 toman. Sounds simple enough, but constantly thinking in three currencies made for some unexpected moments.
Another odd aspect of Iran was that the weekend was on Friday, so most businesses were closed.

foto-56
Typical Iranian street shop full of spices, herbs, tea, nuts and candy

Women were mostly dressed in dark clothes. My long skirt with red roses and a turquoise headscarf did match the codex, but still granted me a lot of attention. It quickly became clear that there is no point even dreaming of fitting in with the locals. We were noticeably alien. Nevertheless we gave our best to meet the local rules.
Iran has established strickt rules through Islam. We didn’t notice anyone local rebelling against the norms. Even with absence of the moral police (yes, this exists) it were usually the Persians themselves who corrected a fellow countryman (and us) to behave appropriately.

One of the first hectic moments was when we went to take a ride with the metro. Me and Sander had to go to separate wagons. Men and woman weren’t permitted to ride the metro together. Sander walked into the men’s compartment and suddenly, right before I could enter the women’s section, the doors closed and the train left.

Neither of us had a local SIM card, so our phones were practically useless. This isn’t a laughing matter in a Tehran-like metropolis. Luckily the women at the stop noticed me and started looking for a solution.
After about 20 minutes we managed to find each other. The women stressed that the next time I’d go to the men’s section. Apparently a female may enter the men’s section, but only if accompanied by a man. But a man may never go into the women’s compartment.

foto-57
My favourite shops, despite them always charging us excessively. The fruit were sweet, ripe and grown within 100 km.

We didn’t really  find any lovely  eating-drinking-hanging around places in Tehran. Some places didn’t allow entrance for women, so we mostly just bought food from the street vendors. My absolute favorite was a cup of corn with cheese and various spices. It tasted exactly as it sounds.  Cooked corn with melted cheese, mayo and varying spices was a great esthetic experience, while light on the wallet. 5000 toman (1,25 eur) for a full belly. The locals also enjoyed it a lot, since there was always a queue to get a cup. Some of our other favorites were the falafel sandwich with salad; fruits from street vendors, and of course the Iranian breakfast – local bread with feta.

We had had the biggest part of the culture shock in Tehran and a few days after arriving we gladly moved on to smaller and unknown cities.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top