Granadasse jõudes olime juba esimesest silmapilgust pahviks löödud. Isegi öö varjus oli linn imeilus – särtsakas ja elav, kuid samas kultuurist ning ajaloost õhkav. Sõitsime läbi keskajal ehitatud vanalinna ja peatusime hiiglasliku ajaloolise linnavärava juures. Hostelis tervitas meid esimesena koer (igas hostelis peaks olema oma koer!) ja alles mõnda aega hiljem omanik, kes ruumid kätte näitas. Meie ühikastiilis toas oli üks itaallanna, kes viimase aasta Hispaanias oli elanud ning enne koju naasemist veel viimaseid hetki Andaluusiat nautis. Tema otsustas meie eest, et õhtu on alles noor ja peaksime esimese asjana minema kohalikku õhtust melu ja tapast nautima. Vastu ei saanud vaielda – olime vastu tahtmist ligi 24 tundi Hispaania kõrbes veetnud ja tsivilisatsiooni tagasi jõudmine nõudis vähemalt linna avastamist.

Neiu juhatas meid nurgatagusesse mereannibaari, kus iga joogiga taldrikutäie mereande tasuta kaasa sai. See on Granadast alguse saanud komme, mille eesmärgiks oli lõunamaise veini mõju neutraliseerida – kui kõht on täis, ei saa ka jook pähe hakata. Tänasel päeval ei ole Andaluusias õhtusööki kombeks eriti süüagi, minnakse lihtsalt baari tapasele ja lüüakse kohe mitu kärbest ühe hoobiga. Mulle meeldis see meie valitud nurgatagune koht. Tegu ei olnud otseselt baariga, vaid pigem nagu baariletiga, mille tagant sai tellida. Inimesed toetasid end aknalaudadele ja tänavanurkadele. Terve tänav oli täis selle baari kliente, kes seal ilmselt mitmeid tunde jutlesid ja sumisesid. Toit oli ka muidugi vaimustav – kahe euro eest lunastatud friteeritud kalapallid ja muud suupisted olid imeliseks näljakustutajaks.

Järgmistel päevadel veetsime palju aega Granada võlusid nautides. Künka otsas asuva Alhambra palee kõrgustest kuulsime tuntud Sacromonte linnaosa helisid ja muusikat. Vana juudi- ja moslemite asula on sünnipaigaks ikoonilisele kohalikule flamenco-stiilile. Muusikat ja tantsu oli Granada tänavatel üldse palju. Meie linnaosa, ajalooline araabiapärane Albaicin, oli justkui kahe maailma kokkupõrge. Raske oli tajuda, kuidas saime korraga viibida nii Euroopas kui Araabias. Albaicin kandis endas tõelist Lähis-Ida hõngu, selle kõige paremas mõttes. Araabia põliskultuur ilma sellele iseloomuliku kaose ja kärata – sellest olin ma unistanud. Külastasime Lähis-Ida restorane, jõime jäätisekokteile ning vältisime südapäeval väljas olemist. Kuumus oli mattev ja ohtlik. Kohalikud hoiatasid, et sellise kuumalainega ei käi nemadki väljas; seda enam peaksid Põhja-Eurooplased enne päikeseloojangut toas püsima. Seda oli küll raske teha, ent veel raskem oli õues viibida. Varjus 40 kraadi ja seniidis päike võisid tervise juba paari minutiga hapuks teha. Naeran siiani, kuidas ühel õhtul einestavatest seltskonadest tänaval mööda jalutasime ja õhkasin, et viimaks ometi on vahelduseks üks jahe õhtu! Järgmisel hetkel märkasin termomeetrit, mis mõõtis õues 39 kraadi. Oli jah mõnus jahe õhtu!

Granada oli paeluv linn. Niivõrd paeluv, et pärast esimest külaskäiku veetsime mõned päevad mägedes ja seejärel sõitsime tagasi sinna kõrbesse. Tänagi, päris mitu head kuud hiljem on sees midagi kripeldamas – tahaks Granadasse. Kohe pikemaks ajaks.