Maailmas on nii palju põnevaid paiku, kuhu poliitilise olukorra ja pingete pärast minna ei tihka. Me ostsime piletid Iisraeli juba ammu ära, osalt minu isale kingituseks ning osalt ka iseenda huvi pärast. Hoidsime aga koguaeg üleval võimalust, et võib-olla ei lähe — äkki muutub olukord liialt pingeliseks. Kes ei ole väga kursis, siis Iisraelis toimub väga palju. Lühidalt öeldes on seal üleval territoriaalne konflikt juutide ja araablaste vahel, Iisraeli ja Palestiina vahel. Üldiselt on turistidel rahulik, konflikt puudutab ikkagi kohalikke ja väga konkreetseid piirkondi. Näiteks Gazasse, kus on juba aastaid väga ärev, turiste ohu tõttu ei lastagi. Konfliktipiirkonnas võib aga olukord päevapealt muutuda ning ka reisijana on mõistlik pigem karta kui kahetseda. Suure õhurünnakute ajal, kus ka tsiviilisikud varjenditesse peituma peavad, ma turisti mängima ei läheks. Meil läks siiski hästi, olukord tundus stabiilsena püsivat ja sel kevadel Tel Avivis maandusimegi.

Mina ja Sander oleme usinad reisijad olnud, passid on viisadest ja templitest pungil. See ei ole aga alati hea asi. Eelmainitud konflikti pärast on araabia riikide ja Iisraeli vahel ka turism piiratud. See tähendab, et Iisraeli viisaga pole võimalik suuremat osa araabia maailmast külastada ning araabia viisadega võib Iisraeli piiril kõvasti vatti saada. Me nägime igasuguseid võimalusi. Minul läks nii riiki sisenedes kui sealt väljudes hästi — isaga reisiv noor naine pole vast kuigi ähvardav. Minu passi ei lapatud ühtki korda läbi, nii et mind polnud põhjust ka kõrvale tõmmata. Sander, kellel on minuga samad viisad passis, tegi läbi aga hullema kadalipu. Riiki sisenedes tõmmati ta passikontrollist kõrvale ning saadeti ristküsitlemisesse, et ta varasematest ja praegustest reisimotiividest aru saada. Seal läks õnneks ainult paarkümmend minutit. Iisraelist väljudes hoiti teda aga nii pikalt kinni, et oleks äärepealt lennust maha jäänud, olgugi et kolm tundi varem kohale läksime! Tal paluti kott mitu korda lahti-kokku pakkida, kaamera objektiiv eemaldada, arvuti läbiotsimiseks avada… Samal ajal kui mina sirge seljaga kõigist kontrollidest puhtalt läbi jalutasin. Miks, huvitav? Kurb öelda, ent ilmselt tuli vahe sisse siiski selles, et tema habemega meessoost backpackerina oli suurem riskigrupp kui mina ilma habemeta naissoost backpackerina. Tegelikult olid meil reisiemotsioonid vast kõigil sama head, kuid passikontrollide kadalipp oli tõesti oma halba kuulsust väärt (muidugi eeldusel, et oled noor mees).

Kuigi sellega ei ole ka asjad veel lõplikku punkti saanud. Iisrael ei pane passi jäädavat templit ega kleebitavat viisat, vaid annab passi vahele panemiseks väikesed ID-kaardid, kus on sisenemise ja väljumise aeg peale trükitud. Need saab reisi lõppedes ära visata ning pass on idee poolest puhas. Muudes Lähis-Ida riikides ei tohiks kõigi eelduste kohaselt probleemi tekkida, kuid ma olen siiski natukene mures. Loetud päevade pärast sõidan ma tagasi Iraani ja neil on üsna range piirikontroll. Ma panen selleks ajaks ka sotsiaalmeedia kontod võimalikult privaatseks ning loodan, et mingeid vihjeid minu Iisraeli reisist ripakile ei jää — vastasel juhul ähvardab mind piirilt tagasi saatmine. Vast seda siiski ei juhtu!

Kui nüüd julgeolekust, konfliktidest ja piirikontrollidest mööda vaadata, on Iisrael imeline maa! Turistina pole isegi vahet, millised kellegi poliitilised vaated on, sest Iisraeli külastust saab nautida igaüks. Ma ei suuda uskuda, et Eestist poole väiksema pindala peale mahub nii palju kõrbesid ja oaase, mägesid ja orge, merd ja järvesid, suuri linnasid ja täielikku tühermaad. Tõesõna, ma mõistan oma lugematuid tuttavaid, kes jäävadki regulaarselt Iisraeli vahet käima, sest lihtsalt ei saa küllalt. Ning jällegi, pole isegi vahet, kas võtta ette hotelli-basseini puhkus, autotripp või suurem seljakotireis. Riik ise koos oma rahva, ajaloo, vaatamisväärsuste, looduse, kliima ja saadustega on lihtsalt võrratu. Koha peale jõudes pole ka enam mingit ärevust ega muret julgeoleku pärast, sest igapäevaelu lihtsalt haarab nii endasse.