Susanna On the Go
Iisraeli-Egiptuse piir: rohkem jama kui asi väärt

Iisraeli-Egiptuse piir: rohkem jama kui asi väärt

Lähis-Ida ja piiriületused on minu jaoks saanud täielikuks õudusunenäoks ja kahjuks pean nentima, et seda ka põhjusega. Kahjuks Iisraeli-Egiptuse piir ei saanud ka erandiks. Nagu juba eelmises postituses mainisin, otsustasin sel korral Egiptusesse siseneda hoopis läbi Iisraeli, Eilati-Taba piiripunktist. Kuigi üldiselt mu reis ja Siinai mulle väga meeldisid, siis see mõttekäik oli siiski viga. Iisraeli-Egiptuse piiri ma rohkem ei ületaks, vähemalt mitte tänases poliitilises olukorras.

Iisraelist Egiptuse poole minnes oli esimene etapp üsna lihtne. Iisraeli piirivalvuritel oli pigem hea meel näha meid riigist kiiresti väljumas. Passi keegi lapata ei soovinud, maksime ainult oma lahkumistasu (kuskil 25€ inimese kohta) ja oligi tehtud. Pagasi skanneerimine läks õnneks kiiresti. Väikese jalutuskäigu järel jõudsime Egiptuse piiripunkti, kus meeleolu oli oluliselt lõbusam, kuid sekeldusi ka mõnevõrra rohkem. Piiripunktis võeti meid vastu säravate naeratustega ja heideti veel naljagi, et meiesugustel tüdrukutel on kindlasti relvad kotis. Ma pole küll ealeski relva kandnud, kuid korraks võttis ikkagi seest kõhedaks — mis siis, kui ongi relv kuskil kaasa sokutatud?

Passikontrollis löödi Norale juba tempel sisse, enne kui jõudsime mainida, et me tegelikult sooviksime siiski Egiptuse viisat, mitte pelgalt templit. Vahe on tegelikult päris oluline: templiga oleks meil olnud lubatud vaid Siinaisse jääda, kuid viisaga võisime ka mandri-Egiptusesse liikuda. Tehniliselt oleksime võinud kas taotleda viisat juba Euroopas olles mõnes Egiptuse saatkonnas või proovida e-viisat saada, kuid peamiselt oma mõtlematuse tõttu läksime hoopis kõige ebakindlamat teed pidi. Nimelt ei ole Egiptuse maapiiridelt viisa saamine nii lihtne kui lennujaamadest, kus selle 25$ eest lihtsalt endale passi kleepida võib. Ei, maapiiri tohib ületada ainult turismifirma garantiikirjaga, kus iga viimne kui sihtkoht ja öömaja Egiptuses on ilusti fikseeritud. Piiripunktis oli üks turismifirma, kes just meiesuguseid spontaanseid ullikesi püüdis ja garantiikirja pakkus, 20€ eest inimese kohta. Ilmselgelt ei olnud see meiesuguste seljakotirändurite jaoks parim variant, kuid tol õhtul oli meie ainsaks alternatiiviks matta maha kõik mõtted Kairost, Luxorist ja Aswanist ning jääda kümneks päevaks Siinaisse. Kuna olime aga nii kaugele juba jõudnud, siis loomulikult otsustasime lasta endale garantiikiirja ikkagi vormistada. Mõte, et sõidame küll Egiptusesse, kuid rikkaliku ajalooga tutvumise asemel istume poolteist nädalat basseini ääres, tekitas minus külmavärinaid. Kui juba Egiptus, siis kohe täie raha eest!

Iisraeli-Egiptuse piir: Sõidutee Iisraelist Egiptuse poole, vasakut kätt kunstlikult kastetud muru ja mõned palmipuud, paremat kätt madalad kollad kaljud
Iisraeli-Egiptuse piir: Täiesti mittemidagiütlev Taba. Täpselt selline kogu piirilinnake nägigi välja.

Kui viimaks uhiuute viisadega piiripunktist välja saime, olime pikast reisist liiga väsinud, et erilist joovastust tunda saaks. Aga ikkagi astusime oma esimesed sammud Egiptuse pinnal – Iisraeli-Egiptuse piir oli ületatud! Kuna piirilinnas Tabas pole konkreetselt mitte kui midagi peale paari kuurorthotelli, siis sõitsime kiiresti edasi Dahabisse, kus meid juba öömaja ootas. Kusjuures, pärast päikeseloojangut polnud mingit lootust ühistranspordiga kuhugi saada ja piiripunktis polnud isegi taksojuhi ootamas, peale mõni üksiku ringi luusiva meesterahva, kellel ei paistnud mingit huvi olevat meie peale võtmise vastu. Õnneks olime endale auto järgi kutsunud, nii et võõras linnas võõras riigis väga kaua üksi ootama ei pidanud. Juba autos olles pidime piirialalt välja sõites veel järgmised 25€ inimese kohta maksma, nii et kokku läks kogu Eilat-Taba piiriületus maksma kuskil 100€ kanti inimese kohta. Üsnagi kallis lõbu, millega sel teekonnal paraku arvestada tuleb.

Reisi lõpus tagasi Tabasse sõitsime aga ühistranspordiga. Buss väljus Dahabist kord päevas Taba suunas, hommikul kella 10 paiku. Justnimelt kella 10 paiku, sest Egiptuse ajaarvamine oli tõesti nii nagu Jumal juhatas. Hinnaks oli kuskil 5€ inimese kohta. Kuigi riiki sisenedes olid kõik kinnitanud, et seda ei juhtu, maksime ka Egiptusest väljudes mingisugust piiriületustasu, üsna kindlasti küll ebaseaduslikult. Veebist pole ma leidnud ühtki ametlikku lehte, mis selle tasu vajalikkust kinnitas. Samuti oli veidi kahtlane, kui teatasin piirivalvurile, et mul nii palju egiptuse naelasid enam pole ja ta üllalt lubas mul maksta lihtsalt nii palju kui mul rahakoti vahel oli. Nojah, vähemalt ei pidanud võõrast valuutat enam kaasas kandma.

Kohvitass kohviku võrgust terrassil, taustal lainetav Punane meri
Viimane õndsusehetk Dahabis, hommikukohv võrkterrassil enne bussi peale minekut. Taustal Punane meri ja veidi kaugemal Saudi Araabia rannik.

Egiptusest lahkusime üsna rahumeelselt, kuid Iisraeli sisenedes hakkasid minul jamad pihta. Nora jalutas sirge seljaga piiripunktist lihtsalt läbi ja mina lootsin sama teha, kuid minule sattunud piirivalvur tegi kindlaks, et ta märkab iga viimsetki kriipsu, mis mul passis oli. Mida enam naine lehti keeras, seda rohkem ta nägu krimpsu vajus. Iraan, Liibanon, Maroko, Türgi, Jordaania — neist viisadest ei meeldinud talle ükski, kuid Iraan ja Liibanon on konkreetselt Iisraeliga konfliktis, seega mõistsin tema umbusaldust minu suhtes.

Lehtede lappamisele järgnes umbes 15-minutiline ristküsitlus, kus pidin mitte ainult kõiki oma välisreise põhjendama, vaid ka nimeliselt ette lugema, kellega mul mis riigis kui soojad suhted olid. Kuna teadsin, et piirivalvel oli igasugune õigus ka mu telefon ja arvuti läbi otsida, siis olin nii aus, kui vähegi suutsin — ainult inimeste täisnimede meenutamisega oli mul raskusi. Mul pole küll aimugi, mida nad nende nimedega üldse pärast pihta hakkasid. Viimaks lubati mind siiski Iisraeli sisse, nii et kogu närvikõdi ja küsitlemine olid kandnud vilja. Mina aga vandusin endale, et järgmine kord olen nõus Iisraeli ainult täiesti tühja passiga reisima, sest sellist küsitlemist ma enam kogeda ei tahtnud. Iisraeli-Egiptuse piir jääb ka ilmselt minu poolt edasipidi ületamata; kui, siis ainult Siinaisse sukeldumisreisile mineku eesmärgil. Praegu tagantjärgi mõeldes aga tundub, et selle võidetud mõnesaja euro eest kulutasin aga vähemalt samas väärtuses närvirakke.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top