Susanna On the Go
Tänavapilt, taamal suur Egiptuse lipp

Kairo esmamuljed

Mõned nädalad tagasi alustasin oma Egiptuse lugusid reisi ühe tipphetkega — pulmakülastusega ja pruudi välja vihastamisega. Tegelikult möödus kogu reis siiski väga toredalt. Tegime ja nägime palju, sõitsime mitmeid tuhandeid kilomeetreid maha ning jõudsime vahepeal ka lihtsalt aja maha võtta ja puhata. Esialgne plaan oli Kairos ühe päevaga turismimagnetid läbi käia ja siis kiiruga linnast ajama panna. Egiptus on ju meeletult suur riik ja 10-päevase külastuse puhul tuleb kõvasti vaeva näha, et kõiki huvipakkuvaid kohti külastada. Kogu Egiptuse reisist tõotas tulla üks paremini planeeritud reise mu elus… ja see kõik lendas muidugi vastu taevast. Ootamatult sai Kairo üheks parimaks osaks reisist. 

Olin Kairost kuulnud-lugenud igasuguseid lugusid. Teadsin juba ette ära, et mulle see linn ei meeldi. Rahvarohked ja kärarikkad suurlinnad pole minu tassike teed. Ometigi tahtsin püramiide siiski külastada ja seetõttu Kairo ka plaani olin võtnud.

Jõudsime Noraga linna hirmus vara hommikul, nii umbes kella kuue ajal. Bookisin kähku hotellitoa ära, samal ajal bussijaamas päikesetõusu vaadates ja teed juues. Plaani järgi ainsa Kairo-öö broneerisin hotelli, millel oli vaade püramiididele. Sest noh… see tundus nagu kuidagi idülliline olevat? Kujutlesin, kuidas varahommikul privaatsel terrassil hommikukohvi joon ja tõusva päikese kiirtesse säravaid püramiide vaatan. No te ju teate, kuidas maalilised hommikusöögid minu jaoks iga reisi tipphetked on. See kõik oleks ilmselt võimalik olnud, kui oleksin raatsinud hotelliöö eest maksta rohkem kui 10€ kahele. Reaalsuses paistis magamistoa aken täpselt tualeti (viisakalt öeldes) aknasse ja midagi muud sealt näha ei olnud. Voodit julgesin ainult täisriides ja sokkides kasutada. Katuseterrass, tõepoolest, oli olemas ja püramiidide vaade oli ka.

Giza vaade püramiididele hotelli rõdult päikesetõusu ajal
Päikesetõus hotelli katuseterrassil

Minu mulje Kairost kujunes aga üllatavalt heaks. Linn oli rahvarohke ja lärmakas, täis tolmuseid lõhnu ning lakkamatut autode signaali. Selles kõiges oli aga elu, kultuuri ja rõõmu. Kairo oli niipalju enamat kui ainult kõrged kortermajad; olgugi, et neidki leidus linnas enam kui küll. Minu jaoks said oluliselt ikoonilisemaks aga palmidega kaetud Niiluse jõe rohelised kaldad, Pariisilikud diagonaalsed tänavanurgad ja lugematud tillukesed poed-kohvikud-restoranid. Samas ei veetnud ma sugugi kogu oma aega linna ilusamates nurkades ja vaatamisväärsuste juures (no nende jaoks sisuliselt aega ei jagunudki), vaid muuhulgas viibisin ühe ööpäeva linna vaesemas slummis ja nägin ka täiesti teist külge sellest 10 miljoni elanikuga linnast.

Pariisilikud tänavanurgad Kairos
Pariisilikud tänavanurgad Kairos

 

Kairo kesklinn
Kairo kesklinn. Kusjuures just sellel tänaval sai alguse Egiptuse Araabia kevad.

 

Muidugi seisnes mu privileeg ka selles, et ei pidanud just kuigi palju üksinda Põhjamaa neiuna ringi käima. Mu kohalikud sõbrad tegid kindlaks, et oma sihtkohtade vahel turvaliselt liikusime ning et keegi meid liigselt tülitanud. Nad olid alati telefonikõne kaugusel ja valmis vajadusel kedagi karmilt araabia keeles läbi sõimama (minu araabia keele sõnavara piirdub endiselt fraasidega „ÜRO“ ja „vägivaldne surm“, mis pole just kuigi hea kombinatsiooni), kui sekeldustesse sattusime. No aeg-ajalt sattusime ikka, aga mitte just rohkem kui mujal Lähis-Idas. Seega eks siin ka teatav karastatud mängis rolli, aga kokkuvõttes oli elamus tõepoolest oivaline! Kairo äratas mind nagu pikast talveunest, tekitas kohe elus olemise tunde. Ja need reisid, mis tekitavad elus olemise tunde, on kõige paremad.

Tänavapilt, taamal suur Egiptuse lipp
Meeleolu tänavatel, lehvimas suur Egiptuse lipp

 

Küll aga tähendasid need head kogemused seda, et sisuliselt Kairost välja me lõpuks ei jõudnudki. No muidugi , Siiani poolsaarel ja Vahemere ääres Alexandrias käisime ning ka Kairo lähestikus asuvates väiksemates linnades, kuid Lõuna poole siiski seekord meie teed ei viinud. Sest Kairos oli lihtsalt liiga palju avastada, seda enam, et üks minu sõpradest töötab Egiptuse valitsuse juures ja sai meid oma tutvustega sisse kohtadesse, kuhu turiste kunagi ei lasta. Üks kummalisi kogemusi oli seltskonna kohalike tudengitega külastada terrorismivastast observatooriumit, kus võideldi proaktiivselt radikaalse islami propagandaga ning kutsuti inimesi üles mõõdukusele. Antud observatooriumi turvanõuded olid nii tugevad, et teistele külalistele tehti nädalatepikkune taustakontroll enne sisenemisloa andmist; meie puhul piirduti 12-tunnise kontrolliga ja see oli suur erand. Aga meeldejääv kogemus, kohe kindlasti.

Seega tõepoolest, minu päevad Kairos ei kukkunud välja päris nii, nagu olin ette planeerinud. Puhtalt seetõttu, et seal oli lihtsalt liiga huvitav ja liiga tore! Ja uskuge, ma olen linnade osas väga kriitiline — mulle lihtsalt siiralt meeldis seal. Kui ma üldse midagi kahetsen, siis seda, et kohe Kairosse ei lennanud. Oleksin hea meelega veelgi rohkem aega selles linnas veetnud ning püüdnud end tõeliselt suurlinnakultuuri sisse sulatada. No nii palju kui see mul pea üleni meeste poolt domineeritud islamistlikus Lähis-Ida pealinnas oleks õnnestunud.

2 Responses

  1. Susanna, kas käisid tänaval samade riietega nagu Euroopas või olid Sul juuksed-põlved-õlad kaetud?

    (Pildid on tõesti imeilusad!)

    1. Asjakohane küsimus, Saara! Mul olid juuksed küll lahti, aga õlad-dekoltee-põlved siiski kaetud. Lühikeste varrukatega vahepeal käisin. Kairo oli silmnähtavalt konservatiivne, nii et üldjuhul olin tänavatel ainus katmata juustega naine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top