Iraanis veedetud nädalad olid suuresti elumuutvad. Paljud eelarvamused kadusid, teadmatusest tingitud hirm asendus mõistmise ja huviga. Pärsia rahvas on vapustavalt heatahtlik ja külalislahke rahvas, kes siira rõõmuga võõraid enda kodus vastu võtab. Tore on olnud enda häid kogemusi blogi kaudu ka teistega jagada. Kui kellelgi on huvi Lähis-Ida või isegi konkreetselt Iraani külastamise vastu, siis siin on mõned üldised soovitused: 

Mida kaasa võtta?
Esiteks, sularaha! Välismaised pangakaarte ei saa Iraanis kasutada. Kogu reisieelarve ja hädaabi-varud tuleb eurodes või dollarites endaga kaasas kanda.
Lisaks sellele riided, mis vastaksid Iraani moraalinõutele. Naised peavad olema kaelast pahkluudeni kaetud, vabalt langev rõivas peab katma kõik naiselikud vormid. Peas kantakse juuste varjamiseks veel eraldi rätikut. Ka mehed peavad olema sündsalt riides, kuigi neil on lubatud  näiteks lühikeste varrukate kandmine.

Ja tualettpaber! Kindlasti tualettpaber kaasa võtta ja igal pool kaasas kanda. Muidugi, kes on idamaiste tavadega harjunud, selle jaoks pole keeruline end ka jooksva vee all korrastada, kuid esimesed reisid niimoodi on ikka päris ebameeldivad. Nagu nende auk-maa-sees kemmergud juba piisavalt harjumist ei nõuaks. (Kusjuures sel reisil sain ma viimaks aru – küsimus pole mitte jõukuses ja võimalustes, vaid paljud rahvad lihtsalt ei taha poti peal käia. Auk on naturaalsem. Hoopis meie teeme asju valesti.)

Kui palju raha läheb?

Välismaised reisiblogid ütlevad, et 5000$ on miinimum, mis nädalaks kaasa võtta. Sellele vaidlen julgelt vastu. Meie päevane eelarve oli tõeliselt väike – kõigest 5€ inimese kohta ning sedagi oli kohati palju. Eelarvest jäi nii palju üle, et saime kodustele ka suveniire ja Iraani maitseid tuua.

Edasi-tagasi lennupiletid Riiast Teherani maksid veidi üle 200€ ning kohati on saadaval veelgi paremaid pakkumisi. Viisa koos kohustusliku tervisekindlustusega läks 90€. Kõik reisiga seotud kulutused läksid meil kokku alla 500€ inimese kohta.

Kusjuures väike money hack – valuutat tasub vahetada alles kohapeal, lennujaamas ja linnades. Iraani riali reaalne kauplemishind on oluliselt parem kui ametlik kurss.

Kuidas mitte ohtu sattuda?

Iraan on väga rahulik maa. Sealne teokraatlik riigivorm ja kultuuri imbunud islami religioon hoiavad inimesed reeglina vaoshoitu ja rahumeelsena. Kuna alkohol ja meelemürgid on seal riigis keelatud, ei ole linnapildis ka vägivaldseid või segaduses sõltlasi näha. Pimedas on turvaline ringi jalutada.

Relvastatud võimusid on liikvel vähem kui Euroopa suurtes riikides ja linnades. (Loomulikult ei edasta ma mingeid poliitilisi vaateid, küll aga kinnitan, et lihtinimesel teiste lihtinimestega Iraanis naljalt konflikte ei teki.)

Ainus tõeline oht on liiklus! Auto- ja mootorrattajuhid on tõeliselt ettevaatamatud, igaüks seisab ainult enda huvide eest. Ka jalakäijal on ohtlik liigelda, sest ülekäiguradasid eriti pole ning tihti tuleb lihtsalt joosta tee peale ja loota parimale. Liikluses sureb inimesi iga päev ning autorooli seal ise ei istuks.

Mida külastada?

Selles, et Iraan on kultuuriliselt ja geograafiliselt meeletult rikas, pole kahtlustki. Külastada tahaks kõike, kuid kahjuks pole see piiratud viisaga ühe korraga võimalik. Põhja-Iraan on lopsakas, roheline ja mägine – ning talvel sarnane meie kliimaga. Suvel on seal kindlasti aga väga ilus. Lääne-Iraan on suuresti põgenike ala – Kurdistani ja Azerbaijani piirkonnad. Kultuuriliselt pidavat väga autentsed regioonid olema. Sinna tahan järgmisel korral minna! Ida-Iraan on veidi hektilisem ning teatud piirkondadesse minna ei tasu. Kesk- ja Lõuna-Iraan on kõrbealad, mis püsivad aasta ringi soojad ning lähevad suvel väga kuumaks, kuni 50 kraadini. Olenevalt aasta-ajast leiab igas regioonis põnevaid sihtkohti. Ringi möllamisest on aga olulisem olla kõigi oma meeltega koha peal, nauti neid hääli, lõhnu, vaateid ja tundeid. Nagu iga riiki, tuleb ka Iraani kogeda, et sellest aru hakata saama.

Mida süüa ja juua? 

Iraan on tohutult suur riik ja kohalike toidulaud varieerub eri piirkondades oluliselt. Üleüldised Iraani köögi klassikud on aga riis ja naan, mille kõrvale serveeritakse kõike – näiteks mahlast kebab’i, falafel salatiga, feta juustu, vetikat meenutavat suppi ash või baklažaanirooga khali. Magustoiduks pakutakse puuvilju, eriti datleid ja granaatõunu, soolast ürdijogurtit doogh ja palju regionaalset kraami. Näiteks Esfahanis sõime lihamagustoitu – safranijogurtit, kus olid sees veiseliha tükid. Qeshmis proovisime safranijäätist ja kohalikku halvaad, Shirazis pakuti meile marineeritud puuviljade tarretist. Jookidena soovitan Yazdi regioonile omast roosivett, küdoonia teed, puuviljalimonaade ja muidugi klassikat – magusat piparmündi või musta teed.

Kokkuvõtteks võin Iraani kohta öelda, et nii positiivselt pole mind ammu ükski riik üllatanud. Läksime me ju üsna ehku-peale ega osanud lennuki maandudes veel midagi asjast arvata. Tõsi on aga see, et elades endiselt teatud isolatsioonis, on Pärsia rahvas eriliselt heatahtlik ja tähelepanelik, kindlustades külaliste heaolu. Mina tahan minna tagasi!