Susanna On the Go
Lahkumine beduiinilaagrist, rannapuhkus Aqabas ja hirmuäratav piiriületus

Lahkumine beduiinilaagrist, rannapuhkus Aqabas ja hirmuäratav piiriületus

Pärast väsitavat päeva Petras olime tõeliselt rõõmsad, et olime otsustanud veel üheks ööks beduiinilaagrisse jääda. Bussid teatavasti niikuinii Jordaanias õhtuti ei sõida ja järjekordne 3-tunnine taksosõit oleks ületanud meie eelarve.

Beduiinilaagrisse oli õnneks vaid 20 minutit sõita. Kusjuures Petra turismiskeskuse väravatesse jõudes avastasime, et meil majutuspaiga telefoninumbrit polnudki ja me ei saanud laagri ametlikku autojuhti endale järgi kutsuda. Kuid nagu Lähis-Idas ikka: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Üks turvameestest tuli meiega juttu tegema ning juhtumisi selgus, et ta tundis meie laagri omanikke väga hästi ja kutsus ise meile auto järgi. Kuniks oma valutavate jalgade ootama pidime, pakkus ta meile magusat münditeed ja tõi meile oma valvepostilt isegi toolid.

Jordaania (11 of 1)
Enne päikeseloojangut asusid kõik koduteele, ka kohalikud beduiinid ja nende kaamelid

Järgmisel hommikul saime viimaks osa Jordaania ühistranspordist ja säästsime sellega kahe peale ligi 100€. Viimane minibuss Wadi Musast (ehk Petra jalamilt) Aqabasse väljus juba hommikul kella 9 paiku, seega oli meil järjekordne varajane äratus. Jätsime hüvasti beduiinidega, kellega olime sõbraks saanud ja sõitsime ka läbi Little Petra nomaadikülast, kus lapsed kooli jooksid ja naised kaameleid karjatasid.
Pärast eelmise päeva katsumusi kulus eesootav kolmetunnine bussisõit igati marjaks ära. Lisaks meile olid kõik reisijad samuti seljakotirändurid ja nähtavasti sama väsinud kui meie, sest konkreetselt terve buss magas sõidu maha, paljud ärkasidki alles järgmises bussijaamas. Bussijuht ei lasknud end sellest häirida — tema lasi meile unelauluks värsket araabia poppmuusikat ja peatus iga natukese aja tagant, et mõne sõbra juures teed joomas käia.

Jordaania ( of 10)
Jordaania kõrbeteed

Aqabasse jõudnuna oli meil vaja kuskil 7-8 tundi surnuks lüüa, mis esialgu paistis parajaks väljakutseks saavat. Nimelt oli madalhooaja tõttu kõik ajaloolised vaatamisväärsused suletud, bazaaridel shoppamisest me polnud huvitatud ja palju muud meelelahutust linnas ka ei olnud. Seega läksime hoopis randa, mis vaatamata südatalvele oli ülerahvastatud ja väga meelitav. Mis teeb Aqaba ranna eriliseks, on selle geograafiline asetus: nimelt on asub see Punase mere tipus, kus kiviviske kaugusel on nii Iisrael, Egiptus kui Saudi Araabia. Aqaba rannal päevitades võib üheaegselt näha kõigi kolme riigi rannikut. Eriti tore oli mõelda, et vaid loetud kuud tagasi olin samamoodi Iisraelis Eilati rannas Jordaania ja Saudi poole vaadanud ning imestanud, kuidas kõik need riigid mere ääres kokku saavad. Vastupidiselt Eilatile ei olnud Aqabas aga kuigi märkimisväärne merealune maailm. Snorgeldamiskomplekt ja GoPro Dome olid mul küll kaasas, kuid pigem oleks võinud need Türki jätta. Nähtavasti olid peamised snorgeldamispaigad rannikust kaugemal merel, kuid sinna pääses ligi vaid klaaspõhjaga turismipaatidel ja see ei kõlanud just kuigi ahvatlevalt.

Kuigi olime kogu reisi jooksul toitudega alati väga rahul olnud, siis parim toiduelamus tuli üllataval kombel Aqabast, ühest pisikesest Süüria restoranist. Kui Euroopas tähendab Süüria köök üldjuhul pisikest falafeliputkat, siis see konkreetne söögikoht oli tõeline restoran, kus ülikondades kelnerid seisid rivistatult laua ääres ja valida sai nii kahekorruselise restorani kui sisehoovi vahel. Sisehoov paistis tol päeval üsnagi populaarne olevat ja sinna seadsime end ka meie sisse. Eesmärgiks oli kulutada ära kõik Jordaania dinaarid, mis meil järgi olid, seega julgesime end mugavalt tunda. Minu valikuks sai lõpuks praetud kala koos riisiga, hummus, tabouleh salat ning baklažaani ja tahiini põhjal valmistatud metabal (ladina tähtedes seda googeldades ei leia; araabia keeles on antud toidu nimi متبل), millest viimane sai kogu pidusöömaaja naelaks. Minu reisikaaslasel Adelal oli umbes samasugune toidukuhi ees — kahepeale jagasime lõunaks vähemalt kümmet taldrikutäit eri toitudega. Loomulikult oli seda rohkem kui süüa jaksasime, seega saime veel samaks õhtuks ja järgmiseks hommikuks endale toidukarbid kaasa. Toiduelamus oli aga nii suurepärane, et Süüria toidust mõtlen tänase päevani.

img_20181205_1514134365010940084314487.jpg
T ä i e l i k  feast pärast rasket matkapäeva Petras. Hummus, tabouleh, metabol, naan, praetud riis ja terve kala – kokku jagus sellest kolmeks toidukorraks. 

Kusjuures, mis kõige toredam! Selles restoranis tuli meie kõrvallauda istuma üks grupp eestlasi, kes samuti Jordaanias puhkamas olid. Pärast pikki Türgis elatud kuid oli mul ülimalt hea meel eestlasi näha ja julgust kokku võttes läksin grupiga rääkima. Tuli välja, et olime teel samale lennule ja saime hiljem veel lennujaamas ja Bulgaariaski pikalt jutustada 🙂 

Kui oli aeg end oma õhtuse lennu peale sättida, võtsime sõbrannaga Aqaba kesklinnast takso ja palusime end lennujaama ära viia. Jõudsime peagi kohale, haarasime oma kotid ja sättisime end passikontrolli, mis enne lennujaama sisenemist tuli läbi teha. Lähis-Idas on juhuslikud passikontrollid täiesti normaalsed, seega keset pimedat põldu oma passi näitamine ei tundunud ka kummaline. Asi muutus veidraks siis, kus lennujaama terminali püüdsime leida, kuid ühtki hoonet silma ei jäänud. Küsisime, mis teedpidi minema peame ja pidime vastuse peale täieliku šoki saama — taksojuht ei olnud meid toonud mitte lennujaama, vaid Jordaania-Iisraeli piiripunkti, mille me peaaegu kogemata läbinud oleksime! Vähe sellest, et meie lend pidi ikka Jordaaniast minema — Iisraeli tempel oleks „rikkunud“ mu passi ära ja selle passiga poleks ma enam teistesse Lähis-Ida riikidesse sisse saanud (see reegel kehtib ainult maapiiri ületamise puhul). Seega pärast kiiret enese kogumist kamandasime taksojuhi tagasi ja jõudsime viimaks ikka lennujaama ka. Aga süda peksis veel pikalt! Iisraeli sattumine polnud kindlasti meie päevakavas.

Bulgaarias maandunud, sõitsime juba tuntud teed Istanbuli tagasi. Sedakorda küll bussiga, sest öörongi oodata polnud meil tahtmist. Nagu sel reisil oleks juba vähe adrenaliini olnud, oli minul taaskord aeg seista silmitsi reaalsusega ja näha, kas immigratsioon laseb mind sel korral Türki tagasi. Eelmiste Türgi piirivalvurite sõnade tõttu veel ehmunud, olin ma selle osas päris ärevil. Mis siis viimaks juhtus? Mitte kui midagi! Maapiiril vaatas Türgi piirivalvur laisalt mu passi, vajutas templi sisse ja venitas „Neeeeeeeeext!“. Pääsesingi tagasi sellesse hullumeelsesse riiki!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top