Susanna On the Go

Mt Toubkali tipupäev

Pärast esimest matkapäeva kiiresti voodisse pugemine oli täitsa asja eest – hommikul helisesid äratused juba kella 5.30 ajal, alumisel korrusel ootasid kuum vesi ja lahustuv hommikusöök ning 6.30 väljus juba esimene grupp mägionnist. Hommik 3200 meetri kõrgusel oli külm, kuid madalamate tippude vahelt paistis juba oranžikad kuma ja oli lootust, et peagi hakkab päike meid soojendama. Reaalsuses võttis see muidugi mitu head tundi aega, sest mäed varjasid päikest iga külje pealt.

foto-30
Paljulubav oranž kuma mägede vahel. Päikese tulemiseni läks veel aga mitu tundi aega.

Meie olime esimeste väljujate seas, kuid ka teised matkajad jõudsid meile tasa-pisi järgi. Koos leiutasime viise, kuidas ilma jäisesse vette kukkumata kärestikust üle ronida või missugusest kaljutipust kinni hoides end järsemates kohtades üles vinnata. Muutus eelmise päeva matkaga oli drastiline – mägi oli pigem nagu sein, millest tuli libisemata üles ronida. Ilma kassideta ehk matkasaabaste külge kinnitatavate metallist jääkingadeta oleks olnud keeruline sammugi astuda. Õnneks hoidis varustus meid mäeselja küljes kinni ja matkajad sammusid vaikselt edasi.

Üldine tempo oli väga aeglane. Iga järgmine samm oli kaalutletud ja välja arvutatud. Energiat ei olnud kellelgi raisata. Õhku jäi mägede vahel väga väheseks. Umbes kahe tunniga olime tõusnud 500 meetrit, rada viis üsna sirges joones üles. Mägionn paistis endiselt selja taga, nagu oleksime sealt äsja välja astunud – ei olnud just julgustav vaatepilt. Füüsis tundis end ikka päris hullusti – pärast iga sammu tuli puhata. Pole ime, et onn otse selja taga oli. Olime endiselt enamikust grupist ees ja nägime, kuidas allpool esimesed matkajad alla andsid ning ringi keerasid. Pärast mõningast rühkimist otsustasime Noraga sama, saatsime oma Eesti grupi kolm poissi pilguga mäest üles ja hakkasime ise vaikselt tagasi allapoole minema.

foto-31
Hommikune ülesmäge minek. Tipp ei paista veel kuskilt, aga päike hakkab vaikselt välja tulema.

foto-32

Laskumine ei olnud sugugi kergem kui tõus. Õnneks oli mäetippude vahelt ka päike välja tulnud ning hommikune külm hakkas üle minema. Kuna minek oli endiselt järsk, kelgutasid mõned lausa istudes allapoole, oluline oli lihtsalt õigel ajal pidama saada.
Kokku jättis tippumineku pooleli lausa 1/3 alustajatest – kel oli halb olla, kes polnud öösel hästi maganud, kes lihtsalt ei jaksanud. Katkestamise pärast ei tundnud keegi häbi, istusime onni ees kiviaial, lasime päiksel end üles soojendada ja ootasime kaaslasi alla.
Kõige kiiremad olid meie Eesti poisid, kes jõudsid 4167m kõrgusele tippu ja tagasi mägionni juurde kõigest 3.5 tunniga. Imetlusväärne!

Poisid muljetasid hiljem, kuidas tippu tõus muutus aina hullemaks ja hullemaks. Ühel hetkel oli konkreetselt mäe-sein ees, millest tuli horisontaalselt üles ronida. Järgmisel hetkel läks rada mööda kitsast mäeseljakut, kus oli ruumi vaid üks jalg teise ette panna ning mõlemale poole kätt jäi kuristik. Iga samm oli läinud järjest raskemaks, eriti kuna hapnikku jäi aina vähemaks. Mt Toubkali tippu tähistas metallist konstrueeritud püramiid, mille taustal uhked ja väsinud matkajad endast pilti said teha.

15215698_1365947050096192_1263778476_o
Ka teksatagiga võib mägesid ronida. Pildi tegi suurepärane Paul Henrich Daude, kelle teiste fotodega võib tutvuda tema instagramis 

Toubkali laagrist Imlili laskumine oli veel viimane suurem pingutus, mis tundus küll igavesti kestvat. Jõudsime jõesängi kottpimedas, vahetult pärast päikeseloojangut. Teadsime, et kusagil pidi olema sild, millega jõge ületada, kuid ei suutnud seda kusagilt leida. Nii pidime kolm korda jõeharudest üle hüppama ja kohati ka läbi sumpama. Õnn oli, et mägedes juba suur talv valitses ning jõgi harukordselt kitsas oli. Kevadel oleks kogu säng olnud vett täis ning ületamine ilma sillata võimatu. Meile näitas keset pimedat jõeületust üks eesliga külamees õige suuna kätte ning viimased tund aega saime nautida hooldatud teel kõndimist. Uskumatu luksus! Tol õhtul võõrastemajja jõudes me peaaegu et hingasime õhtusöögi sisse ja vajusime kiiresti oma madratsitele.

foto-37
Viimased 7 tundi minna, seekord peamiselt allamäge. Kott on seljas raske ja jalad all veel raskemad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top