Susanna On the Go

Päevad Atlase mäestikus

Pärast pigem intensiivseid päevi Marrakeshis ootasin juba pingsalt, millal viimaks loodusesse saab. Kohale viis meid väike minibuss, mis pakiti üleni inimesi täis ja et rohkem mahuks, pandi veel istmete vahele pisikesed plastmassist taburetid ka. Hinnad suutis meie sakslasest reisikaaslane 70 dirhami pealt 30 peale kaubelda, sealjuures kohalikud maksid endiselt 3-4 korda vähem. Meie pagas visati tuimalt katusele ja imestusest suurtest silmadest ei tehtud väljagi. Tundsime end ikka ärahellitatud eurooplastena küll.

Peatusime Imlil külakeses, mis on mõnes mõttes nagu Kõrg-Atlase mägede baas. Sealt alustatakse pikemaid ja lühemaid reise mäestikku. Imlilist kaugemale-kõrgemale pole enam võimalik autoga sõita, edasi pääseb vaid jala või eesliga. Kusjuures viimaseid liikus seal vägagi palju.
Üks kohalik külamees oli bussile vastu tulnud ja pakkus turistidele öömaja. Tal oli küla servas väike külalistemaja, kuhu ka meie oma sammud seadsime. Vaated olid imelised, üle terve küla. Need hiigelsuured, rohkem 4000 meetrised mäetipud ümbritsesid meid iga külje pealt. Kuna olime juba üsna kõrgel, siis olid ka temperatuurid väga varieeruvad. Kui päikese käes võis kergesti ära põleda ja pidime pead kuumuse eest kaitsma, siis varju jõudes hakkas pea minutiga külm. Nagu kohalikud ise ütlevad – Maroko on külm riik kuuma päikesega. Pärast päikeseloojangut läks hetkega pimedaks. Järske külateid ei valgustanud midagi peale Aafrika tähistaeva. Ringi vaatamiseks panime selga kõik oma riided ja soojendasime end terrassidel kohaliku kange teega.

Järgmisel hommikul startisime veidi peale päikesetõusu. Saapad jalas, kotid õlgadel ja meel entusiastlik. Nägime teisigi matkajate gruppe mööda jalgradu kõndimas. Vastu tulid ka paljud kohalikud, koormad kas enda või eeslite selgadele kinnitatud. Meie tempo oli nautlevalt aeglane, imetlesime looduse ilu ja majesteetlikke mägesid meie ümber. Paar korda peatusime ka kohalike onnides, et juua teed ja maitsta nende valmistatud rändurisnäkke. Matka teine pool muutus oluliselt intensiivsemaks. Tõusud muutusid järskuks, maastik kiviseks, varsti hakkas juba lumi rada katma. Viimased tund-poolteist kõndisime täitsa kuristiku äärel, libeda sulalume peal ilma kassideta. Viimased ootasid meid alles ööbimiskohas. Sammud muutusid järjest aeglasemaks, täitsime veepudeleid iga ojakese juures. Ühel hetkel ei tundunud need mäed enam sugugi nii ilusad, palju ahvatlevam oli pilt mägionnist, mis oli küll meie vaateväljas, kuid ei tundunud sugugi lähemale tulevat. Kusjuures samal ajal kui meie vaevaliselt edasi sammusime, mängisid kohalikud matkajad lumega ja pildistasid end kõikvõimalikke nurkade alt, et seda imet jäädvustada!

3200 meetri kõrgusel asuvasse mägionni jõudsime alles vahetult enne päikeseloojangut. Keskmiselt 5-tunnine matk oli meil võtnud julgelt 7 tundi, samas tegime tee peal ka palju puhke- ja pildistamispause. Ööbimiskohas ootasid meid soojad kaminad, tugev õhtusöök ja suur hulk teisi matkajaid. Esindatud olid väga paljud Lõuna- ja Kesk-Euroopa rahvused, kuid meie olime ainsad Põhja-Eurooplased. Hispaanlased vaatasid meid kadedalt ja ohkasid, et mis meil viga sellise ilmaga ronida, kui lumi meie loomulik keskkond on. Külma pärast me tõesti ei muretsenud, küll aga oli teistel jällegi oluliselt lihtsam tõuse võtta. Ööbimine ise oli ka vahva – kütteta magamistubadesse oli ehitatud hiigelsuured narivoodid, kus 8-10 inimest kõrvuti lavatsitele magama mahtus. Tõsisemad tegijad olid end korraliku sulgmagamiskottidega varustanud, meie panime aga kõik riided selga, mütsid pähe ja ronisime oma suvistesse magamiskottidesse.
Kusjuures läksime oma seltskonnaga juba kella 20 paiku magama ja hiljemalt kell 22 oli terve maja vaikne, kui viimased jutuajamised ja palvused olid tehtud.
Järgmine päev oli tipupäev ja seda võeti vägagi tõsiselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top