Susanna On the Go

Purjetama! Sõit läbi La Manche’i

Kuna Inglise kanali ehk La Manche’i hoovused meid vägagi mõjutasid, ei saanud me kohe 24. augusti õhtul sõitma hakata, vaid veetsime öö laevas ja ootasime tõusu. On ikka vahe küll, kas sadama veetase on vett 2 või 10 meetrit. Sõitu saime alustada viimaks hommikul kella 10 paiku. Selleks ajaks oli ka meie viimane meeskonnaliige, kes Pariisi põhimõtteliselt lõksu jäi, Le Havre’i jõudnud. Kokku oli meid laeva peal kaheksa inimest, kuus hobipurjetajat (või üsna merekaugeid inimesi, nagu meie), kapten ja kapteni abi.

dsc_0219

Le Havre’i jahisadamast väljasõit oli imeilus. Päike oli tulikuum, taevas täiesti selge. Määrisime kõik end paksult päikesekreemiga kokku ja vaatasime, kuidas Prantsusmaa rannik aina kaugemale jääb. Peagi tutvustati edasist korda – nimelt hakkasime kõik neljatunnistes vahetustes elama. Kapten koos esimese kolme noorega jäi vahti, ülejäänud läksid magama. Mina olin kapteni vahetuses, nii jagunesid mu vahid järgmiselt: 12-16, 20-00, 04-08. Seega oli päevas ette nähtud 12 tundi tööd ja 12 tundi puhkust, mis üldjuhul läks kõik magamise alla. Ülesandeid ei olnud kuigi palju, kuid kõik pidid kõike tegema. Igal täistunnil kirjutati logisse sõidu andmed (tolle hetke asukoht, kiirus, kurss jne) ja märgiti asukoht kaardile. Esimest korda elus pidin kasutama neid haarasid, mis tihti sirkliga koos komplektis on :O Lisaks sellele roolisime laeva, vajadusel reguleerisime purjeid, jälgisime eesolevaid võimalikke takistusi ja muidugi tegime süüa ning keetsime teed.

munkee_0828091402

Kuna meil oli koguaeg neli inimest tegutsemas, jäi tegelikult ka palju aega ka lihtsalt nautimiseks. Sadamast välja sõites purjetasime pikalt paralleelselt Prantsusmaa pankrannikuga, mis vaikselt veeauru sisse mattus. Tuul oli väga vähe ning kiirus üsna väike. Möödus umbes kolm tundi, kui kõik kaldad ära kadusid. Üheski suunas polnud näha muud kui ainult merd.

Minu järgmine vahetus oli hilisõhtul. Vaatasime päikeseloojangut ja seda, kuidas tähed taeva üle võtsid. Kui oli piisavalt pimedaks läinud, näitas kapten, kuidas pisikesed sätendavad planktonid laeva ahtris paistsid. Minu esimene kord planktonit oma silmaga näha!
Proovisin ka öösel roolida. Esialgu oli üsna keeruline hoida kurssi ainult pisikese kompassil oleva noolekese järgi, kuid peagi sain tunnetuse kätte. Olime ainus laev silmapiiril, terve öö jooksul polnud ümberringi näha mitte kui midagi. Kuulsime ainult lainete müha ja püüdsime pärast neljatunnist und ärkvel püsida.

dsc_0139

img_20160829_150117

Varahommikune vahetus algas imeilusa päikesetõusuga. Ilm oli endiselt hea meie vastu, laev ei kõigutanud, kellelgi polnud veel halb hakanud ja ka vihma polnud me saanud. Teine sõidupäev möödus samas rütmis ja üsna sarnaselt eelmisele. Kehad hakkasid režiimiga ära harjuma ja neli tundi ärkvel, neli tundi und hakkas juba tavalisena tunduma.
Õhtul möödusime esimesest suurest tuulepargist. Neid oli La Manche’i väinas päris palju, vaheldumisi naftaplatvormidega. Öösel, kui neist polnud paista muud kui ainult punased ja rohelised tuled, oli kohati lausa kõhe. Ei saanudki aru, kumb on merel kontrastsemad võõrkehad, meie või nemad. Ja veel mõelda, et inimesed elavad ja töötavad seal – kõrgetel platvormidel, 50 meremiili kaugusel lähimast kaldast! Meeletu.

Kolmanda päeva varahommikul saime viimaks öelda, et läbisime La Manche’i ja jõudsime oma purjekaga Põhjamerre. Kaldale natukene lähemale sõites sai laeva põhimeeskond kätte ilmateate, ning selgus, et meid on üsna kole torm ootamas. Kapten ja ta abi tegid kiired arvutused ning otsustasid meeskonna säästmiseks hoopis ööseks sadamasse sõita. Meie purjesõidu esimene etapp kestis 52 tundi.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top