Susanna On the Go
Qeshmi ekskursioon – autoga läbi mere ja veealusesse džunglisse

Qeshmi ekskursioon – autoga läbi mere ja veealusesse džunglisse

Juba saarele jõudes hakkasime aktiivselt otsima võimalusi mööda Qeshmi reisida. Tegu on küll väikese saarega, kuid igasugune ühistransport puudub seal absoluutselt. Igaühel on oma auto või mootorratas. Turistid on valdavalt Araabia rikkurid, kes rendivad mõneks päevaks luksusauto või palkavad era-autojuhi. Autojuhi päevahind algas 2 000 000 rialist (ligikaudu 50€) ja kõige odavama auto rent (ilma bensiinita) jäi samasse hinnaklassi. Iraani kontekstis oli tegu üüratute hindadega. Meile ei pakkunud kumbki variant erilist huvi, nii otsisime veel võimalusi. Kohvikus kohatud ärimees mainis, et iga päev väljub üks minibuss, mis teeb turistidele 4-tunnise ekskursiooni mööda saart. Hind oli oluliselt odavam, 250 000 riali (alla 6€). Kõik tundus sobivat, aga – ekskursioon oli täielikult farsi keeles 😉

Blogisse-2-2
Kuiv, elutu ja ehe.

Sättisime end koos Iraani turistidega bussi peale ja nautisime vaateid. Kihutasime mööda kõrbest ja liivaväljadest. Kõik oli kuiv, elutu, ehe.
Esimeseks peatuseks oli Naz-nimeline saar, mis oli ligipääsetav vaid tänu Pärsia lahe hoovustele. Mõõna ajal alanes vesi Qeshmi ja Nazi vahel niivõrd palju, et võis autoga läbi mere sõita. Rehvid olid küll poolest saati vees, kuid neliveo olemasolul keegi hätta ei jäänud. Naz saare külastamisega on küll alati häda – kui õigel ajal sealt minema ei saa, toob hoovus kaasa veetaseme nii järsu tõusu, et auto jääb vette ja enne järgmist päeva tagasi Qeshmile ei saa.

Foto-40
Qeshm Naz saarelt vaadatuna. Sõitsime sinna autoga, pildiolevat teed pidi.
Foto-39
Naz saar Qeshm’ilt vaadatuna
Foto-41
Naz saare vulkaanilised kivimid
Foto-42
Tüüpiline Iraan – kus vähegi võimalik, seal tuleb piknikku pidada.

Pärast Nazi külastust ja üsna viimasel hetkel lahkumist, sõitsime pikalt läbi Qeshmi keskpaiga. Saarel on palju, mida näha – geopark, soolakoopad, tähistaeva orud, Portugali sõja-aegsed lossid ja kindlused… Kahjuks oli ilm öisest äikesest endiselt kehv ja enamikust vaatamisväärsustest pidime ainult mööda sõitma.
Sellest polnud hullu – sõit oli ka huvitav. Läbi kõrbe kihutades sõitsime mööda mõnest Iraani nomaadide laagrist. Inimesed elamas liivaväljadel püstkodasid meenutavates telkides, kaamelid rahulikult telkide vahel patseerimas… Kesk-Aasiale vägagi omane vaatepilt.

Foto-45
Mangroovid kasvavad poorsel, savisel pinnal. On näha, et tegu on väga tugevate ja elujõuliste puudega, kellele meeldib kasvada soolases pinnases.

Foto-46Foto-47

Meie ekskursiooni viimane sihtpunkt oli põhjus, miks üldse tuurile minna tahtsime. Nimelt on saare põhjarannikul üks haruldane loodulik nähtus – eksootiline mangroovimets. Savipinnasel kasvavad elujõulised puud vajuvad tõusu ajal peaaegu täielikult vee alla ning kerkivad mõõna ajal taas veepinnale. Meid viidi sinna strateegilisel ajal. Vesi oli piisavalt madalal, et mangroovipuid imetleda ja piisavalt kõrgel, et paadiga neile lähemale pääseda. Maksime sõidu eest 100 000 riali, ehk umbes 2.5€ ja hüppasime eaka, hallipäise mehe paati. Ta viis meid mööda mangroovisaarekesi, lasi katsuda oliivipuud meenutavaid lehti ja näitas meile lahesopi avarusi. Ühel hetkel sõitis härra meie paadi mangroovikaldale kinni, lahkus paadist ja hakkas maapinnalt midagi otsima. Järsku tuli tagasi, hoides käes elusat valget krabi ning pakkudes seda meilegi. Paadis olevad naised ehmusid korralikult ära, mina samamoodi. Järgmisena leidis ta maaporgandeid ning jagas ka neid sõitjatele laiali. Paadisõidu lõpetas väike drift veepinnal, päikeseloojangu ajal.
Paadisõit mangroovimetsas oli minu meelest tõeliselt põnev kogemus. Kõik, mis Teheranist lõuna poole jääb, on üks suur ja lõputu kõrb, koos mõningate oaasidega. Näha rohelusest pakatavat džunglilaadset metsa täiesti Lõuna-Iraanis, kus sajab vihma vaid iga paari aasta tagant, oli erakordne.

Foto-43
Paadipark magroovimetsa juures

Tollel õhtul tagasi Qeshm’i linna jõudes, veetsime mõnusalt aega kohalikega. Zeytoon park oli jälle täis noori, vanu, peresid ja sõpruskondi. Sander käis poistega jalgpalli mängimas, samal ajal mängisin ja pildistasin mina kohalike lastega. Nii mõnedki noored tulid meiega rääkima ja soovisid aega veeta. Nii vahva! 
Kuna muru peal telkimiseks oli eriluba vaja ja minu mägitelk kivistel platsidel püsti ei jäänud, otsustasime öö lageda taeva all mööda saata.

Foto-48
Meie kodu viimasel Qeshmi-ööl.

Järgmisel hommikul pidime kahjuks selle imevahva saare selja taha jätma, kuna meie tagasilend hakkas juba jõudsalt lähenema. Mälestused Qeshmist jäid aga kummitama – variant läbi Emiraatide viisavabalt kuuks ajaks saarele lennata tundub ahvatlev!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top