Susanna On the Go
Türkiisne India ookean ja selles paistvad kaljusaarekesed

Reisiaasta 2019 ja vaade uude aastasse

Ma konkreetselt ei suuda uskuda, et me jõudsimegi omadega uude aastasse välja! Tähendab, ega see iseenesest pole üllatus, et aeg ikka edasi läheb, aga 2019 teine pool tundus nagu eriti kiiresti lippavat. Kuigi ma viimasel ajal siin rohkem kuuvarjutusena figureerinud olen, siis tahaksin oma reisiaasta üle muljetada ja kokkuvõtteid teha ikka. Eks ma jõuan neid tehtud reise järgmiste nädalate jooksul ka natuke usinamalt veel tutvustada, sest ega ma oma aasta eksootilisematest sihtkohtadest ju polegi jõudnud rääkida.

Mulle ei meeldi sihtkohti kuidagi järjestada ja pingeritta panna, sest eks igal riigil ole oma võlud ja kõik kogemused on alati nii subjektiivsed, olles mõjutatud nii ilmast, tujust, eelarvest kui ka täiesti juhuslikest sündmustest. Selle asemel toon välja hoopis mõned oma möödunud reisiaasta lemmikutest reisihetkedest, mida hea meelega taaskord läbi elaks.

Spontaanne hommikusöök sooloreisil Mauritiusel

Ma ei osanud Mauritiusest väga midagi oodata, sest tegu oli ühtviisi nii mu esimese reisiga Lõunapoolkerale, Aafrika saartele kui ka India ookeani äärde. Nii et kõikvõimalike kaamerate akud täis laetud ja suveriided kaasa pakitud, seisin ma silmitsi täiesti uue maailmaga. Mauritius oli erksavärviline, elav ja täiesti unikaalne. Kui USA lugudega lõpetan, kirjutan oma India ookeani seiklustest täpsemalt ka!

Kuid igal juhul, pärast intensiivset ja ilusat päeva Mauritiusel pidin ma järgmisel hommikul juba päikesetõusu ajal lennujaama poole tagasi liikuma. Jalutasin kuuma hommikupäikese käes mööda pisikest džunglitänavat ja enne bussijaama jõudmist põikasin läbi turuplatsilt, kus kohalikud mehed kilekoti sees müüdavat rotit sõid. Roti on selle piirkonna saartele omane õhuke pannkoogilaadne leib, mis on täidise ümber rulli keeratud. Täidiseks on traditsiooniliselt kas valge oa karri või roheline tomatipasta rougaille, mõlemad kõrvetavalt teravad. Mina, kübar peas ja kohver näpus kui tõeline turist, võtsin muidugi kohalike sappa ritta ja ostsin endale ka seda armastatud tänavatoitu. Suu küll põles veel pikka aega, kuid see oli seda väärt – ärgata koos päikese ja saarega ning süüa koos kohalikega hommikusöögiks tänavatoitu. Korraks hingasin saarega ühes rütmis.

Reisiaasta lemmikhetk: Türkiisne India ookean ja selles paistvad kaljusaarekesed
Imeilus India ookean
Reisiaasta lemmikhetk: Varahommikune tänavapilt: avatud arhitektuur ja päeva algust ootav linnabuss maja ees
Varahommikune jalutuskäik läbi minu naabruskonna

Bar-hopping Bostonis ja Cambridge’s

See ei ole küll üks konkreetne hetk, vaid pigem korduv närvikõdi pakkuv elamus mu suvest USAs. Kuigi suvi on ilmselt igas ülikoolilinnas kõige vaiksem aeg, oli Boston pidevalt tudengeid ja õppetööd täis. Isegi minu ülikool UMASS Boston oli kohati isegi nädalavahetuseti pilgeni ülerahvastatud. See aga tähendas, et ka õhtud tudengibaarides olid väga sisukad. Minu naabruskonnas Bostonis ei õnnestunud meil sõpradega kordagi väljas käia ilma, et oleksime sattunud trivia ehk mälumängu õhtutele. See oli ülimalt vahva — sadakond inimest koos õlleklaasi taga istumas, kõik ühiselt mõtlemas, et mis see ainus ingliskeelne riik küll Lõuna-Ameerikas võiks olla. Samuti istuda koos järeldoktorantuuri teadurite Harvardist ja MIT-st ja arutleda üheskoos teaduse, astrofüüsika ja geenitehnoloogia üle ning saada osa mõnevõrra teistsugusest baarikultuurist kui Euroopas, on meeldejääv ja tagantjärelegi südantsoojendav. Taaskord, see elamus ise seisnes eelkõige tollesse kultuuri sobitumises, sinna kuulumises.

Sügisese Budapesti termaalvannides ligunemine

Sel sügisel sattusin nii mõnelgi korral Budapesti, kus ma ilmselgelt kasutasin võimalust ja külastasin ka linna kuulsaid termaalvanne. Üle Budapesti on vist vähemalt kümmekond erinevat bath house’i, kus mõnulemas saab käia. Mina jõudsin läbi käia Euroopa ühest kuulsaimast SPAs Gellert hotellis, Doonau jõest Buda poolel. Lisaks külastasin ka Budapesti suurimat, Széchenyi-nimelist termaalvannide keskust. Kuigi mul on nii Budapesti linnast kui ka spaadest palju suurepäraseid mälestusi, siis miski ei ületa külmal novembrikuisel hilisõhtul miinuskraadidega ujumisriietes välibasseinini jooksmist ja auravasse, ligi 40 kraadisesse vette sulpsamist. See tunne, kuidas külm kehast hakkab välja minema ja vaikselt vees üles soojened? Hindamatu.

Reisiaasta lemmikhetk: Luksuslik sammastega ümbritsetud ujumisbassein Budapestis, Gellert Spas
Vapustav Gellert Spa termaalkeskus

Hüvastijätuhommikusöök Türgis

Kuigi minu Istanbulist tagasi kolimisest saabki peagi juba aasta täis, on paljud mälestused endiselt väga eredalt meeles. Kui eksamid said tehtud ja minu tagasitulek aina reaalsemaks muutus, otsustasime oma kallite teoloogiainstituudi tüdrukutega teha veel viimase ühise hommikusöömaaja. Hommikusöögid Türgis on hiiiiigelsuure tähtsusega — hommikust ei sööda kunagi kiirustades ja kohe kindlasti ei sööda seda üksinda. Serpme kahvaltı on legendaarne Türgi hommikusöök, kus lauale tuuakse 15-20 erinevat rooga, mida serveeritakse koos lõputu koguse teega. Otseses mõttes lõputu: teekann jäetakse lauale ja täidetakse nii mitu korda, kui vähegi joomiseks jaksu on. Nii võtsime ka tüdrukutega kuuekesi kahele inimesele mõeldud hommikusöögi ning saime kõhu enam kui täis! See oli tõeline idüll: istuda vanas raamatukoguks muudetud rongitehase hoones, juua kõrvetavat teed ja süüa veel viimast korda kõiki oma lemmikmaitseid Türgis….. lihtsalt ilus! Hiljem käisime veel veidi ringi, avastades koos suursugust Dolmabahçe paleed ja tehes salaja mõned kiired pildid. Need viimased hetked tekitasid lausa hetkelise lahkumiskurbuse.

Reisiaasta lemmikhetk: Rikkalik hommikusöök: laud kaetud meze-stiilis suupistetega.
Küll teine olukord, aga näide Türgi hommikusöökidest. Sellise toidukoguse lahendamine võtab julgelt 2-3 tundi ja mitu inimest.

Mis edasi?

Olgu, ma tean küll, et mingil põhjusel said poolteks mu terve reisiaasta lemmikhetkedeks hommikusöögi söömised, siis enda õigustuseks ütlen, et tegelikult on neid rohkem! Ma sõin veel mitu ikoonilist hommikusööki Washington DC-s ja New Yorkis ja La Reunionil mägedes ja vulkaani ääres ja… Hommikusöögid on olulised! Ja ma olen tänulik, et sain saata mööda veel ühe unustamatu reisiaasta, kus kaugeid sihtkohti ja erilisi hetki oli rohkem, kui isegi unistada oskasin. Tagasi Eestisse kolides tõotasin ma endale, et teen reisimises pikema pausi ja püsin vähemalt aasta aega ustavalt Eestis. Aga näete ise, kuhu see mind viis! Lõpuks külastasin siiski kaheksat (vist?) riiki kolmes maailmajaos, lendasin üle 30 korra lennukiga ja enam-vähem õppisin isegi ookeanilendude ellujäämisnipid ära (no näiteks et nutukaid ei tasu öösel vaadata, kui sa just oma nuuksumisega magavat naabrit üles ei taha ajada).

Mis uus reisiaasta toob? Mul ei ole siiralt aimugi! Paari nädala pärast lähen küll tagasi Aafrikasse, seekord Põhja-Aafrikasse oma imelisi araabia keele oskuseid praktiseerima. Edaspidiseks on mõned ideed, aga ei mingeid kindlaid plaane. Nähes aga eelmise aasta pealt, ei tähenda see tõenäoliselt, et ma liiga palju aega kodus veedan — pigem annab plaanide lahtiseks jätmine mulle ruumi üllatuste jaoks. Küll aga püüan olla oma blogis usinam ja kiiresti oma lugudega järgi jõuda. Kui väga hästi läheb, siis peatselt saan lisaks kirjatükkidele ka paar reisivideot postitada! Nimelt on mul meeeeeeletult palju videomaterjali, aga tohutult vähe ideid, mida nendega peale hakata. Kes reisivideoid teevad või vaatavad, andke mulle nõu, kuidas sellele läheneda!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top