Susanna On the Go
Kiiged, põrandapadjad ja unenäopüüdja kohviku terrassil, mis avanes otse Punasele merele

Siinai poolsaar – tükike paradiisi Punase mere ääres

Minu seekordne Egiptuse reis ei saanud alguse mitte Kairos, vaid hoopis Iisraelis. Ma olen isiklikult hästi suur odavlendude fänn ja seljakotireisidel kaldun üldiselt raha-aja kaalutlusel pigem rahaga koonerdamise ja ajaga priiskamise poole. Nii läks ka sel korral. Otsustasin 50€ eest lennata hoopis Eilatisse, Iisraeli Punase mere kuurortlinna ja seal üle maapiiri Egiptusesse edasi minna, sihiks Siinai poolsaar.

Plaanil oli kaks suurt miinust. Esiteks, Egiptuse maapiiri ületamine tähendas seda, et olin edaspidi automaatselt keelatud sama passiga teistesse Lähis-Ida riikidesse sisenemast. Olen oma passi- ja viisasaagadest varem üsna palju kirjutanud, nii Iraani, USA kui Iisraeli valguses. Nüüd otsustasin aga selle sammu siis ette võtta, sest mu pass kehtib vaid käesoleva aasta keskpaigani ning see Egiptuse reis pidi jääma ka selle passi viimaseks reisiks. Nimelt passi vahetamisel reisipiirangud Lähis-Ida riikidega enam ei kehti. Kui end just piiriületusel intervjuudel kogemata sisse ei räägi.

Teine suur miinus oli loomulikult ajafaktor. Kuigi piiriületus iseenesest ei võtnud just kuigi kaua aega, siis tehniliselt ei sisenenud me siiski mitte mandri-Egiptusesse, vaid Siinaisse. Turvakaalutluste tõttu on Siinai poolsaar aga välismaalastele vaid osaliselt avatud. See tähendab, et poolsaare põhjapoolt otse Egiptusesse rännata ei saa, vaid Siinai tuleb läbida mööda rannikut kogu poolsaarele ringi peale tehes. Numbreid vaadates täehndab see realistlikult vähemalt 12-tunnist ajakadu, võrreldes mööda sisemaad sõitmisega. Teha pole aga midagi, need reeglid on kehtestatud meie enda heaolu arvesse võttes. Nimelt on Siinais olnud varasemalt probleeme inimröövidega, seejuures just turistide röövimisega. Meie sellega selgelt riskida ei tahtnud ja ega poleks saanudki.

Miinustele vastukaaluks oli Siinai ületamise kõige suuremaks kasuteguriks muidugi rahaline võit. Otse Kairosse lendamine oleks tähendanud kusagil 400-600€ lennupileteid, mis tundus seljakotireisi jaoks natukene palju. Ma pole vist kunagi omaenda lõbureiside eest selliseid summasid välja käinud, vaid leidnud alati paremaid pakkumisi. Samas võlus mind ka võimalus Siinaid külastada. Minu egiptlastest sõprade jutu järgi oli Siinai poolsaar täielik maapealne paradiis ja ma tahtsin seda oma silmaga näha. Nii viimaks otsus sündiski: läbi Eilati Siinaisse ja sealt padavai mandri-Egiptusesse!

Siinai poolsaar: Värviline kohvik Dahabis Punase mere ääres
Dahabi vibe – värviline, kaootiline ja mere ääres

Kuna Eilatis olin ma varem käinud ja selle linna osas täiesti ükskõikseks jäänud, siis lootsin südamest, et Egiptuse Punase mere rannik on midagi erilisemat. Lisaks oli mul ka võrdlusmoment Aqabaga Jordaanias, mis asus samuti Eilatist ja Tabast vaid kiviviske kaugusel. Meie sihtkoht Siinais oli aga hoopis Dahab, mis araabia keeles tõlkes tähendab kulda (juhuu, nii palju ma ikka keelt oskan!). Siinai on Egiptuse kuulus kuurortpiirkond, kus inimesed kõik-hinnas pakettidega basseini ääres peesitamas käivad. Tegelikkuses on Siinail aga palju enamat pakkuda kui kõigest hotellid. Näiteks Dahab on meeletult värvikas ja elav linn, kus pesitsevad koos nii hipi-turistid, kohalikud kaupmehed kui ka täiesti tavalised turismist sõltumatud egiptlased. Muideks, Wikitravel nimetab Dahabit lausa Lähis-Ida hipi-mekaks ja sellele võin ma kahe käega alla kirjutada. 

Dahab jättis mulle tõesti hea mulje. Suures osa veespordiga seotud turiste ligi tõmbav linn oli tõeliselt lõbusa meeleoluga ja selgelt nooremale seltskonnale mõeldud. Sukeldujad, surfarid ja purjetajad veetsid päikselised päevad merel ning seejärel suundusid rannale õhtustama, kus sai mitmekümne restorani ja baari vahel valida, ühel ilusam Punase mere vaade kui teisel.

Ühes restoranidest sattusin jutustama kohaliku mehega, kes rääkis suurepärast inglise keelt. Noor mees oli aastaid Milanos elanud ja Euroopa läbi reisinud, kuid viimaks läänelikust individuaalsusest ära väsinud. Ta otsustas aja maha võtta ja Dahabisse kolida, et seal lihtsalt loodusega koos vaikselt kulgeda. Olin isegi paari päevaga sattunud Siinai lummusesse ja mõistsin seda täielikult. Korraks hakkasin isegi täiesti tõsiselt kaaluma, kas Kairosse ja mujale mandri-Egiptusesse minek üldse hädavajalik on. Tegelikult oleksin hea meelega veetnud paar nädalat snorgeldades ja sukeldudes, eriti nii mõnusal turismihooaja välisel ajal nagu jaanuar seda oli. Tänavatel oli näha vaid üksikuid välisturiste, enamik inimesi olid kas kohalikuid või siseturistid. Ometigi oli jaanuaripäike juba soe, ringi sai käia lühikeste varrukatega ja mõned julgemad käisid ka ujumas. Sukeldujatel-snorgeldajatel olid küll veel kalipsod seljas.

Kiiged, põrandapadjad ja unenäopüüdja kohviku terrassil, mis avanes otse Punasele merele
Täpselt sellised need mereäärsed kohvikud olid. Kujutle veel siia juurde külm kokteil ja kõrval keegi live-muusikat mängimas

Tempo oli Dahabis mõnusalt aeglane. Sealne elu oli lihtsalt vaikselt kulgemine ja vooluga kaasa minema. Ning inimesed olid nii meeletult sõbralikud ja vastutulevad! Minu jaoks olid igatahes Siinai poolsaar ja Dahab tõesti nagu väike paradiis maa peal, kus end igapäevaelust välja lülitada ja korraks restart teha. Mõtlen, et kord tasukski sõita lihtsalt Dahabisse, teha seal sukeldumissertifikaat ja lihtsalt Punase mere imekaunist veealust maailma nautida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top