Susanna On the Go

Taroof – Pärsia kultuuri põimunud võltsviisakus / Tarof – The faux-coutresy woven into Persian culture

EST

Juba mõnda aega enne Iraani sõitmist hoiatati meid taroofi eest. Nimelt on tegu veidra fenomeniga, võltsi viisakus-žestiga, mis tuleb siirast südamest. Iraanlased peavad heaks tavaks käituda igas olukorras üllalt ja ennastsalgavalt, ka siis kui seda tõsiselt ei mõelda. Lühidalt öeldes on olukord väga lihtne – kui iraanlane pakub sulle midagi, näiteks süüa- juua, raha või öömaja, siis tuleb talle viisakusest ära öelda. Tegelikult võib pakkumine väga ahvatlev olla, kuid tema ei pruugi seda tõsiselt mõelda. Kui oled pakkujale ära öelnud, hakkab ta peale käima – nõuab, et tema külalislahkuse vastu võtaksid. Viisakustavad nõuavad, et vastaksid taaskord eitavalt. Alles siis, kui kohalik on sulle kolm korda teinud ettepaneku, sina oled sellele kolm korda ära öelnud, ja ta neljandat korda veel pakub,võib südamerahus viimaks järgi anda. Pakkumine oli siiras ja kõik osapooled on õnnelikud. 
Kui aga kolmandale korrale neljandat ei järgne, oli tegu vaid kultuurilise viisakusega ja pakkumise vastu võtmine oleks kõigile ebamugav olnud. Selle tantsulise ei-ma nõuan-ei-ma nõuan-ei-hea küll nähtuse nimi ongi taroof, ning on turiste segadusse ajanud ilmselt aegade algusest saati.

G0072511.JPG
Esimene teravam kogemus taroof’iga. Saime hakkama! Pildil oleme mina, Sander ja meie armas CouchSurfingu host Mohammad. Laud on täis kuhjatud toitu, mille eest meil esialgu maksta ei lubatud.

 

Ka meie puutusime taroofiga kokku. Ilmselt ligi pooltel kordadel me seda nähtust ei tuvastanud ja imestasime lihtsalt inimeste ülimusliku külalislahkuse üle. Päris igas olukorras ei jõudnud neid ei-sid üle ka lugeda. Küll aga on eredalt meeles külastus ühte Esfahani restorani. Rääkisime oma võõrustaja vahendusel pikalt restorani omanikuga juttu, muljetasime Eestist, Iraanist ja Esfahanist ning kui viimaks toitu tellima hakkasime, nõudis ta, et õhtustaksime maja kulul. Vahetasime Sandriga närvilised pilgud. Kas see ongi see kuulus taroof? Kuidas käituda? 
Meie kaaslane Mohammad vaid naeratas säravalt ega aidanud meil olukorda lahendada. Võtsin südame rindu ja püüdsin hästi veenvalt kõlada. „Ei-ei, me maksame ikka ise oma arve!“ sõnasin, mõeldes kiiresti läbi kõik, mida taroof’ist olin kuulnud. Kemplesime seal restorani omanikuga ligi kümme minutit, kuni viimaks jõudsime konsensusele – meie maksame toitude eest, kuid joogid valime vabalt maja kulul. See tundus olevat kuldne kesktee ning tõenäoliselt oli ka restorani omaniku eesmärk selle kokkuleppeni jõuda. 
Kui hiljem Mohammadilt olukorra kohta küsisime, väitis aga tema, et tegu oli siira pakkumisega ja taroof olevat rohkem nagu müüt…
No püüa sa siis aru saada!

///

ENG 

We got notice of tarof a while before landing in Iran.
Tarof is an interesting phenomenon, a fake display of politeness, which arises sincerely from the heart. Iranians think of it as a good custom – to be noble and selfless, even if not truly meaning to be. It’s essentially really simple – when an Iranian offers you something (for instance food, drinks, money or accommodation) you ought to decline that offer out of decency. It can be awfully tempting, but remember – the Iranian might in fact not want you to comply. As you’ve said „no“ once, he’ll insist you accept the hospitality, but in actuality he will expect you to decline again. In case the third offer isn’t followed up by a fourth one, you’ve encountered a tarof – an offer made out of courtesy, which if you had accepted, would have been an inconvenience for all sides. Not before the third offer (to which you’ve replied „no“ to) and him continuing for the fourth time, may you finally give in and accept. The offer was sincere and all sides are happy. This kind of a „Here you go“ – „Oh no, that’s fine“ „Please“ – „It’s okay, really“ „I insist“ – „No, that’d be too much“ „Have it!“ – „Alright!“ dance-like phenomenon is what is called „tarof“, and it has confused tourists since the beginning of time.

DCIM101GOPRO
Our first vivid experience with tarof. We made it! Me and Sander are on the picture with our lovely CouchSurfing host Mohammad. The table is covered with dishes that we weren’t allowed to pay for at first.

Of course during our stay in Iran, we encountered tarof as well. We’re pretty sure that despite knowing about it before-hand, still half of the times we did not detect it. Instead we were surprised at how precedentially hospitable the locals were. Only later on we’d think to ourselves „Was that a tarof?…“. We just couldn’t keep up counting all the „no“s at all times.
Though I can vividly remember one visit to a restaurant in Esfahan with our host. We had a long conversation with the owner of the restaurant. We talked about Estonia, Iran, Esfahan and when we finally got to ordering food, the owner insisted that the food would be on the house. An exchange of nervous looks between me and Sander.
Is this the notorious tarof? How we ought to react?
Our lovely host Mohammad just smiled and didn’t interfere.
Well, I gathered courage and, thinking about everything I’ve heard about tarof; trying to sound as convincing as possible, said „No-no, we’ll pay“. The owner smiled. It took us about 10 minutes to reach a consensus – we paid for the food, but all the drinks were free, on the house. Felt like the right middle-ground, and it was also probably the owners intention to reach such an outcome.
When we later asked Mohammad about that situation he said that the offer had been sincere; and that the tarof is said to have rather been quite a…myth.

Well, go figure!

 

2 Responses

  1. What a fascinating insight into the culture of the country. I am sure I would get caught out or do it all wrong! There is so much to learn and absorb when you travel but that is half the fun isn’t it? Thanks for sharing your knowledge. Mel

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top