Susanna On the Go

Uisumatk saarte vahel

Eesti talved on alati ettearvamatud – soe ja külm vahelduvad kiiresti ning iial ei tea, mis homne päev toob. Kui veebruaris väljas külmetama hakkas, sõitsin ma kiiresti Hiiumaale ning otsisin oma uisud ülesse. Need olid viimase paari aasta jooksul korralikult tolmu kogunud, sest meil ei ole olnud eriti ei jääd ega aega.

Esimestel päevadel käisin kodu kõrval asuva tiigi peal katsetamas, kui palju lihased veel mäletavad. Väga tore oli igapäevaselt uisutamas käia, jää oli sile ning keha harjus kiiresti tasakaalu keskpunkti muutumisega. Kodutiik jäi muidugi kiiresti väikeseks – kui mitu päeva sa ikka jaksad kümnemeetrise diameetriga uisuplatsi peal ringe teha 🙂
Nii võtsin oma matkasõbrast isal ühel päeval sõnasabast kinni ning kutsusin ta endaga uisumatkale.

Hiiumaa ümber lahes on palju laidusid – pisikesi inimasustuseta saari, kuhu pääseb vaid isikliku veesõidukiga. Talvel avanevad laiud ka teistele, sest tekkiv jää on piisavalt tugev kandmaks nii matkajaid kui ka autosid. Teadsime, et jää on piisavalt sile ning seadsime end ennelõunasel ajal teele – mina ilu-uiskudel ja isa tõukekelguga.

16716014_10154944457179356_519733817405457580_o
Praod jää sees – eks sa püüa uiskudega neist üle saada 🙂 Pildi autor Enn Veevo.

Väga kiiresti sai selgeks kaks asja: nimelt et ilu-uisk ei ole matkauisk ja merejää ei ole tiigijää. Esimesed meetrid mere peal olid pigem vaevalised, veidike krobelise ning kohati lumega kaetud jää peal ei olnud ma varem uisutanud. Kuid õnneks olin taibanud matkakepid kaasa võtta ning need lihtsustasid edasiliikumist oluliselt. Mitmel korral, üle pragude ja aukude uisutades, jäin püsti vaid tänu keppidele.
Ka isal oli veidi keeruline, sest kaasavõetud vanaema tõukekelk on pärit sügavast nõuka-ajast ning veidike katkine. Sellegipoolest liikusime jõudsalt edasi ning jõudsime üsna kiiresti mere teisele kaldale – Saarnaki laiule.

Saarnaki on üks minu suur lemmikuid, mahajäetud talumajade, tuuleveskite, kalurionnide ja lambaniitudega. Suviti karjatatakse seal siiani hoolega lambaid, kuid talvel on laid täiesti tühi. Me pidasime sooja kevadpäikese käes väikese pikniku, jõime jääkülma vett ja vaatasime laiu peal ringi.

Tagasitee läks juba oluliselt libedamalt. Uisutada oli mõnus, tee oli tuttav ning teatud hasart oli sees. Saime ka kiirust koguda, nii palju kui jääolud lubasid ja nautisime ilusat talve.
Kokku matkasime ilmselt kuskil kümmekond kilomeetrit, millest veidi üle kuue läbisime mere peal. See väike talvine matk andis meile mõnusa energialaengu ning oli ka lihtsalt kvaliteetaeg isaga.
Praegu heidan vaikselt matkauiskudele pilke peale – ilmselgelt oleks vastava varustusega merejää peal oluliselt toredam sõita ning võiks edaspidi ka korralikke, pikki matku ette võtta. 

16776183_10154944454099356_942318244_o
Väsinud, kuid rõõmus uisutaja. Pildi autor Enn Veevo.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top