Susanna On the Go
Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud.
Nautisime lahe äärset varajast hommikusööki, saates pilguga chādor’ides sportivaid naisi. Juba tajusime, et rannikuäärne Iraan on hoopis midagi muud, kui olime senini näinud.

Kell 10 läks meie laev. Hõivasime salongi viimased vabad istekohad ja pidime enne väljumist veel mitmed korrad kohti vahetama. Meie jaoks veidike naljakas islami mure – kui ruumis on üks vaba koht, meesterahva kõrval, ja siseneb naisterahvas, siis peab pool laeva ümber istuma, et võõrad mees ja naine üksteise kõrval istuma ei peaks. Sellesse tavasse suhtuti täie tõsidusega, ainult meie muigasime heatahtlikult.

Loksusime õlises, nafta järgi lehkavas praamis ligi tund aega, taustaks helesinine Pärsia laht ja trummikilesid lõhkuvalt vali Iraani seebikas. Mitte just eriline idüll, kuid olin siiski meeletult elevil. Põlise saaretüdrukuna on mu lemmikud reisid alati välismaistele saartele. Qeshmi saar Iraanis ei olnud erandiks. Olin meie külastust sinna juba pikalt planeerinud.

Pettuma ei pidanud – Qeshm oli tõesti imeline. Saar oli kuiv, liivane, palav. Pikkade riiete all hakkas kiiresti kuumus liiga tegema. Kõik varjualused olid muudetud müügikohtadeks – kui tahtsid päikesest puhata, pidid olema valmis kauplema. Müüdav kraam oli sama, mis igal pool. Ainus erinevus oli jäätis – seda oli iga tänavanurga peal, see oli odav ja imehea! Iraani üks kuulsatest magustoitudest on safranijäätis pistaatsiapähklitega. Maitse poolest ääretult veider, kuid harjutav maius.

Foto-24aa
Sandri tehtud imeilus pilt Qeshmi varjualustest

Võrreldes teiste linnadega, oli Qeshmis tänavatel palju kodutuid ja kerjajaid. Ilmselt on soojas kliimas nende elu kergem kui karmis põhjas. Kusjuures ka inimeste nahavärv oli oluliselt tumedam kui Põhja- või Kesk-Iraanis. Veider mõelda – üks riik on nii suur, et põliselanikud võivad üksteisest isegi rassiti erineda.
Naised kandsid väga palju lillelisi rõivaid. Enamik chādor’e olid mustale kangale trükitud peene lillemustriga. Mis kõige veidram – suur osa naistest kandis maske, mis varjas nende nina, põsed ja suu. Vallalistel ja abielus naistel olid erinevat tüüpi maskid, et kandja perekonnaseis oleks juba kaugele näha. Mask tagab naistele anonüümsuse, naljalt vastutulijaid ära ei tunta.

Foto-24b
Nahast mask, kaetud puhta kullaga. Sellised pidavat olema väga kallid ning kuuluma tõelise varanduse hulka. Mina olen loomulikult äratuntav, aga kohalikud naised nägid tõepoolest maskides ühesugused välja. See konkreetne on abielunaise mask.

Jalutasime õhtu hakuks linnaparki ega suutnud oma silmi uskuda. Qeshm City linnapiiril olev rannapark oli paksult telke täis. Iraanlased istusid oma telkide ees, suitsetasid vesipiipu, tegid gaasipriimusel süüa ja kussutasid süles lapsi. Me ei saanud aru, kas tegu oli puhkajate või kohalikega, ent ilmselt erilist vahet ei olnudki. Sellises kliimas – südatalvel üle 20 soojakraadi – saab kenasti hakkama ka aastaringi telgis elades. 
Ka meie panime oma telgi teiste kõrvale, kuulates unelauluks Pärsia lahe lainemüha ja kauguses jutlevate inimeste hääli.

Foto-49
Tõeline paradiis. Pildil on ainult üks telk, vaateväljast veidi vasakule jäi neid veel kümneid ja kümneid ja kümneid.

Foto-50

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top