See kevad möödus minu jaoks suures osas ootusärevuse tähe all. Sain juba aasta alguses teada, et mind on valitud osalema USA valitsuse sponsoreeritud akadeemilises suveprogrammis, kuid enne lõpliku kinnituse saamist pidin läbima paraja taustakontrolli. Kogu protsess ise — esimesest jah-sõnast kuni USA piiri ületamiseni — võttis ligikaudu pool aastat aega. Pool aastat, mille jooksul paratamatult pidin ma endalt küsima: kas see on olukord, kus ma pean oma Iraani reise kahetsema hakkama?
Vaadake, maailmas on terve hulk riike, kelle omavahelised suhted on pehmelt öeldes pingelised. Paraku peegelduvad riikidevahelised suhted väga otseselt ka turismis. Ja kui eestlased saavad USAsse reisida viisavabalt, siis mina kahjuks ESTA kriteeriumitele ei vasta — nimelt on see Iraani viisa, mis mu reisimist Ameerika Ühendriikidesse veidi keerulisemaks teeb. 5 aastat pärast viimast „keelatud riigi“ külastust on võimalik jälle viisavabaduse mugavust nautida. Senikaua on reisimiseks hädavajalik üsna kulukas viisa. Minu viimasest Iraani külastusest on aga napilt aastake möödas, seega hakkasin ma kogu protsessi pärast juba muretsema. Veel enam pani mind muretsema tõsiasi, et just sel aastal on ka Iraani-USA poliitilised suhted järsult teravnenud, kulmineerudes õhurünnakuga Iraani vastu, mille Trump jõudis sel suvel juba heaks kiita ja siis jälle tagasi kutsuda…
Seega olen ma sisuliselt kogu aasta kikivarvul ringi käinud ja muretsenud, et iga hetk võivad mu suveplaanid uperkuuti lennata, ja seda mu enda varasemate valikute tõttu. Õnneks selgus kevadel, et ESTA programm probleemiks ei osutu — nimelt on taoliste programmide puhul õppeviisa niikuinii kohustuslik. Täites arvutis viisa-ankeeti olin imestunud, et ühtki Iraani küsimust ei tulnudki, sest ESTA puhul uuritakse see juba küsimustikuga välja. Veelgi üllatunum olin oma viisaintervjuul, kui intervjueerija mu passi naeratades läbi lappas, küsis mu sihtkoha kohta ja… intervjuu oligi tehtud! 90 sekundit ja ei ühtki küsimust Iraani kohta! Ei tulnud mingeid tagasilööke ka muudes konsulaarküsimustes, sest viisa sai valmis juba ülejärgmiseks tööpäevaks.
Hoides käes oma värske USA viisaga passi hakkasin juba uskuma, et äkki ongi võimalik probleemivabalt pärast Iraani ka Ameerika Ühendriikidesse minna. Võttis ainult 5 kuud aega, et mind uskuma panna!
Lennud ise hoidsid mind ka parasjagu pingul. Kui Amsterdamis oma Bostoni lennukile minna tahtsin, lõi süsteem punaseid häirekellasid ja esialgu mind pardale ei lubatud. See olukord sai õnneks mõne lisaküsimusele vastamisega lahendatud ja reisiplaane see õnneks ei muutnud. Viimane närvipinge läbis mind Bostonis lennukist maha tulles, kui ametnikule oma passi koos kutsega pidin ette näitama. Olles kuulnud mitmeid hirmulugusid tühistatud viisadest ja maalt välja saadetud turistidest, olin vaimselt igaks juhuks valmis lennukile tagasi minema. Seda enam, et mu pereliikmed (kes kõik olid varem Ühendriikides käinud; vaid minu jaoks oli see esimene kord) olid korduvalt maininud, et passikontrolliga kaasneb pikk küsitlemine, olin valmistunud kõige hullemaks. Reaalsuses härrasmees ainult naeratas mulle, lõi templi viisa kõrvale ja soovis head reisi. Ja olingi teisel pool piiri – mind lasti Ühendriikidesse sisse!
Tagasivaates olen mitmeid kordi mõelnud, et kas kogu see immigratsioonitrall on ikka nii hull kui näis ja ehk ei olegi nii keeruline saada ei USA ega muude riikide viisasid pärast mõne „keelatud riigi“ külastamist. Reaalsuses taipan aga, et ma olen lihtsalt meeletult priviligeeritud — heledapäine (no maailma mõistes:)) noor eurooplanna, „õiget“ tüüpi immigrant ja siin kontekstis lausa valitsuse sponsoreeritud stipendaat… Alles eelmisel aastal jalutasin ju mina sirge seljaga Iisraeli piiripunktidest läbi, samas kui mu identsete viisadega habemikust kaaslane jäi mitmeks tunniks küsitlemise alla. Seega pean enda konsulaarvedamised ikka privileegi alla kirjutama ja vaid unistama, et potentsiaalsed viisaprobleemid ei heidutaks inimesi avastamast maailma vähemkäidud radasid.