Susanna On the Go
Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeeniast Gruusiasse – transport ja muljed

Armeenia ja Gruusia vahet sõitmine on lihtne, ent parasjagu ajamahukas. Et hilisõhtul Tbilisisse jõuda, pidime juba ennelõunal Jerevani bussijaama minema. Kaukaasias ei ole kellaajad eriti olulised, bussid väljuvad siis kui need täis saavad. Tegelikult seal meie traditsioonilisi 50-kohalisi busse ei kasutatagi, kõige populaarsemad sõiduvahendid on hoopis marsrutkad, ehk marsruuttaksod. 9-kohalised minibussid korjavad peale kõik bussijaama tulijad ja väljuvad alles siis, kui kohad täis saavad. Hind öeldakse enam-vähem näo järgi ja raha tuleb lihtsalt bussijuhi kätte anda. Kui raha eest pileti vastu saad, on eriti hästi läinud. Gruusia-Armeenia marsruuti sõites tuleb välja käia 30GEL/10€ ja vastupidi 7000 AMD/13€.

Armeeniasse reisija meelespea

Armeeniasse reisija meelespea

Mõeldes kõigile tulevastele reisijatele Jerevanis ja Armeenias, panin kirja väikesed vihjed ja nipid, millega seal paremini hakkama saada. Armeenlased on mägede rahvas, loomu poolest temperamentsed ja kuumaverelised. Nende kultuuris on aga palju aspekte, millega on hea juba eos arvestada. 

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Reisides lähtun alati üldtuntud tõest – ükski riik ei ole oma pealinna nägu. Seega võõrkultuuri tõeliseks nautimiseks pean väga oluliseks pealinnast välja sõitmist. Vahelduv maastik, muutuv arhitektuur, silmapaistvalt teistsugune kombestik, autentsed rõivad, mustrid, helid, hääled, lõhnad, maitsed, miimika… Kõrghoonete ja taksojuhtide taga peitub nii palju ehedust ja ilu. Loomulikult on ka metsik Kaukaasia kõike seda täis. Nagu mainisin, oli Jerevan minu külastuse ajal sügavalt sudu sisse mattunud. Seda värskendavam oli sõita linnast välja ning näha, kuidas mägedes juba suur kevad valitses. Esimene väljasõit viis meid lõunasse, Azerbaijani okupeeritud ala lähedale ja Türgi piiri äärde. Hiljem käisime Kirde-Armeenias ja Gruusia piiri…

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Vastuoluline, samas meeldivalt vennalik Jerevan

Kui Eestis hakkas juba kevad kätte jõudma, siis Armeenia oli selles osas pigem pettumust valmistav. Õigemini, riik ise oli päikseline ja kevadine. Jerevan asub aga mägede vahelises orus, justkui kausi põhjas. Veekogude tõttu on mägistes piirkondades linnad tihti just orgudesse rajatud, kuid pärast suurt urbaniseerumist on see hakanud enesega teatud ebamugavusi kaasa tooma. Nimelt jäävad madalrõhkkonna tõttu pilved mäetippude vahele justkui kinni ning võivad sealt liikuda alles pika aja pärast. Seisev, “surnud” õhk kogub enesesse aga meeletult autodest ja tööstustest tekkivaid heitgaase, mis tekitab läppunud sudu üle linna. Mina viibisin sel korral Jerevanis ligi kaks nädalat ja nägin alles viimasel…

Kuidas muuta lähetus seikluseks?

Kuidas muuta lähetus seikluseks?

Väga tihti ma juba nähtud sihtkohtadesse ei naase. Pikalt oli minu prioriteediks külastada võimalikult palju “uusi riike” – võõraid maid, kus varem polnud käinud. Aastatega on aga reisid muutunud tihedamaks ja esialgne eesmärk suuresti hääbunud. Riiginimede maha tõmbamise asemel olen varasemast rohkem hakanud pidevast liikumisest teistsugust eesmärki otsima. Eelmisel talvel osalesin Armeenias ühel koolitusel. Sinna lennates ei osanud arvatagi, et lähiaastatel Kaukaasiasse tagasi lähen – ja veel tööasjus! Tegelikkuses jäin ma aga koolitust korraldavale organisatsioonile alustava ettevõtjana silma ning eelmisel kevadel algas meie koostöö. Sel aastal sõitsin tagasi Jerevani, kandes juba uut rolli. Kuigi seekord oli minimalistliku matkavarustuse asemel kotti…

kogemata kaukaasias / trans-caucasian öörong

Kell oli 21.25. Vaatamata kõigi kohalike soovitusele, olin siiski otsustanud öörongiga riigist lahkuda. Ma ei otsinud mugavust, tahtsin hoopis kogemust ja emotsioone. Ja üksindust. Olin napilt jõudnud mäe pealt rongijaama, saanud viimase hetke pileti kõige madalamasse klassi ja hüppanud perroonilt läbi rongiukse. Kallistasime-musitasime saatma tulnutega ukse peal, nemad perroonil ja mina rongil. Hakkasime liikuma, perroonil veel lehvitati, naeratati, joosti rongile järgi… Üks maailma ilusamaid hüvastijätte. Vagun oli peaaegu tühi, kuid õnneks rääkisid kaks noort naist inglise keelt ja aitasid mul end sisse seada. Magasime kõik läbikäidavates usteta platskaartides, magamisasemeks õrnalt polsterdatud pingid, kuhu sai peale panna madratsi, padja ja konduktori…

kogemata kaukaasias / Armeenia

Yerevan rabas mind oma kontrastidega. Ilus ja kole, uus ja vana, kallis ja odav eksisteeris kõik üheskoos. Vanad majad lagunesid ilma uste ja akendeta ning uusi ehitati nende kõrvale. Disaineripoodide vahetus läheduses müüsid armsad vanaisad oma Ladade pagassidest odavalt viinamarju ja apelsine (ning möödudes palusid, et aitaksid neil auto käima lükata :)). Südalinnas asusid ingliskeelsete nimedega tänavad, mille eksisteerimist taksojuhid naljaks pidasid.  Peagi pärast kohale jõudmist selgus, et armeenlaste kellad käivad ülejäänud maailmaga hoopis teises rütmis. Õhtusöögile võis rahumeeli tund aega hilineda ja siiski oma kohalikke võõrustajaid veel tublid kolmkümmend minutit oodata. Lõunaeurooplased rõõmustasid. Meil on sellega vist alati keeruline…

Back to Top