Susanna On the Go
Türkiisne India ookean ja selles paistvad kaljusaarekesed

Reisiaasta 2019 ja vaade uude aastasse

Ma konkreetselt ei suuda uskuda, et me jõudsimegi omadega uude aastasse välja! Tähendab, ega see iseenesest pole üllatus, et aeg ikka edasi läheb, aga 2019 teine pool tundus nagu eriti kiiresti lippavat. Kuigi ma viimasel ajal siin rohkem kuuvarjutusena figureerinud olen, siis tahaksin oma reisiaasta üle muljetada ja kokkuvõtteid teha ikka. Eks ma jõuan neid tehtud reise järgmiste nädalate jooksul ka natuke usinamalt veel tutvustada, sest ega ma oma aasta eksootilisematest sihtkohtadest ju polegi jõudnud rääkida. Mulle ei meeldi sihtkohti kuidagi järjestada ja pingeritta panna, sest eks igal riigil ole oma võlud ja kõik kogemused on alati nii subjektiivsed, olles…

Mida teha Istanbulis?

Eelmise aasta lõpus jõudsin ka Türgit külastada. Osalesin Kesk-Türgis ühel täiendkoolitusel ja sättisin lennuajad vastavaks, et Istanbulis samuti mõned päevad veeta. 2017. aasta lemmiksihtkohtade postituses mainisin, et olin seda reisi pikalt edasi lükanud – pikka aega ei olnud Türgi minu jaoks kuigi ahvatlev sihtkoht. Ühel hetkel sai aga ajaloo- ja kultuurihuvi minust siiski võitu ning võin täna selle üle südamest rõõmustada. Mul on Türgis palju häid sõpru, kes on Istanbuli taevani kiitnud. Mis siin salata, mina seda kiidulaulu uskuda ei tahtnud. Eeldasin, et tegu on Marrakechi-sarnase räpase ja lärmaka linnaga, kus igal sammul püütakse sind petta ja röövida. Mõneti lausa…

2017. aasta lemmikud sihtkohad

2017. aasta lemmikud sihtkohad

2017. aasta on olnud minu jaoks tõeliselt revolutsiooniline. Pooleldi juhuste kokkulangemisel leidsin hea sümbioosi reisimise ja töötamise vahel. Sel aastal ei ole ma mitte ühtki päeva füüsiliselt tööl käinud, kui välislähetusi mitte arvestada. Selle asemel on saanud mu sülearvuti sügavustest ka töökoht, mis mind nüüdseks aasta aega on elus hoidnud. Mis siin salata – naudin oma asukohavaba elu väga ja olen tänu sellele saanud  taaskord sel aastal mõnuga reisida. Kui mu arvutused mind alt ei vea, veetsin 2017. aastal täpselt 99 päeva välismaal. Seega olen järjepidevalt juba kolmandat aastat 3-4 kuud aastast rännanud. Sügisel proovisin veidikene tuure maha võtta, kuna…

Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!

Parimad reisimälestused? Lageda taeva all ööbimine!

Usun, et paljud eestlased on oma elus rannal maganud. Meil Hiiumaal on see küll üsna tavaline – suvistel lõkkeõhtutel juhtus ikka, et oldi koos kuni päikesetõusuni ja siis polnud mõtet enam koju minna. Parem magasime sõbrannadega paar tundi liival ja hiljem jäime randa peesitama-ujuma. Ma hakkasin üsna noorelt juba iseseisvalt reisima ja ka välismaal olen pidanud magamiskohtadesse loovalt suhtuma. Heade sõpradega magamiskottidesse kerra tõmbunult Itaalias spordiväljakul uinumiseni tähtede vaatamine, Ateenas koidikuni ujumine, Pärsia lahes Iraani saartel lainete loksumist kuulates magamine – need on olnud mu lemmikud reisimälestused. Mulle ei ole võõras ka kiirteede kõrval või bensiinijaamade taga telkimine – Kesk-Euroopas…

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Granadasse plaanisime jääda kauemaks, kuid nagu spontaansete reiside puhul ikka, langes palju ebamugavusi ühele ajale. Linnas oli suur jazzmuusika festival käimas, seega olid järgmiseks paariks ööks kõik mõistlikus hinnaklassis külalistemajad ammu välja müüdud. Sandril oli tervis kehv (40 kraadi sooja pole naljaasi!) ja mina pidin lähipäevil ühe mahuka artikli valmis saama. Seega oli telkimine ja suur seiklemine valikust väljas, samas Granadasse jäämise jaoks ei leidnud ka võimalust. Õnneks teadsime üht Eesti meest, kes paarisaja kilomeetri kaugusel mägedes väikest talu pidas. Temal oli külakeses parasjagu vaikus ja ootas meid hea meelega paariks päevaks enda juurde külla. Pelgalt mõte sellest, et võiksime…

Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge

Granada – Euroopa ja Araabia maailma parim võimalik kokkupõrge

Granadasse jõudes olime juba esimesest silmapilgust pahviks löödud. Isegi öö varjus oli linn imeilus – särtsakas ja elav, kuid samas kultuurist ning ajaloost õhkav. Sõitsime läbi keskajal ehitatud vanalinna ja peatusime hiiglasliku ajaloolise linnavärava juures. Hostelis tervitas meid esimesena koer (igas hostelis peaks olema oma koer!) ja alles mõnda aega hiljem omanik, kes ruumid kätte näitas. Meie ühikastiilis toas oli üks itaallanna, kes viimase aasta Hispaanias oli elanud ning enne koju naasemist veel viimaseid hetki Andaluusiat nautis. Tema otsustas meie eest, et õhtu on alles noor ja peaksime esimese asjana minema kohalikku õhtust melu ja tapast nautima. Vastu ei saanud…

Autostop Hispaanias – kõige keerulisem hääletamiskogemus!

Iga kogenud hääletaja teab, kuidas Euroopas hääletamisregioonid jagunevad. Skandinaavias on keeruline, Baltikum ja Poola on kui paradiis, Kesk-Euroopa on üsna lihtne ning Lõuna-Euroopa pea võimatu. Selles vallas on Euroopa kõige kurikuulsam riik kindla peale Hispaania. Millal iganes reisijad kokku saavad ja hääletuskogemusi jagavad, on üks kindel: Hispaania on kõige kirutum riik Euroopas. Mind see aga loomulikult ei morjendanud – olen ju varemgi pikki päevi maanteede ääres veetnud, kusjuures ilma erilisse meeleheitesse langemiseta. Nii otsustasime ka seekord Hispaaniat väisates enda õnne proovida ning hääletades Madridist Granadasse liikuda. Nende kahe linna vahemaa on ligi kaudu 500 km, seega üsna pikk ots. Küll…

Kui elu on liiga põnev…

Kui elu on liiga põnev…

Kõige keerulisem osa suve juures on võtta end kokku ja teha blogisse oma hektilisest ja muutlikust elust kokkuvõte. Kui tekib kirjutamistuju, leian ma järsku paaniliselt, et õues päike paistab ja ilusa ilmaga toas passimine on teatavasti suisa kriminaalne. Õue ka arvutit viia ei saa, sest seal paistab päike silma ja ekraani pealt ei leia tähti üles. Vihmaseid ilmasid ei paista ka suurt kusagilt 🙂 Nii ma siis siin olen – kuu aega hiljem! Rääkisin viimati Iirimaal käimisest ja odavlennu nippidest. Neid reisinippe on mul veel, palju ja palju, eks jõuan hiljem jagada. Aga kui keegi kergitas juba kulmu, et kuidas…

Minu lemmikriik – Iirimaa!

Minu lemmikriik – Iirimaa!

Iirimaa on maagiline saar täis vikerkaari ja kullapottidega härjapõlvlasi – vähemalt sellised on üldtuntud uskumused. Mida enam selles riigis aega veeta, seda enam tunduvad need ka tõele vastavat. Esimest korda käisin Iirimaal 5 aastat tagasi ning naasesin sõnadega, et võiksin igavesti ka ainult selles riigis reisida. Etteruttavalt võin öelda, et seekord on sarnane tunne – avastada on palju rohkem, kui reisiaeg lubab. Iga nurga taga on midagi ilusat, erilist, ajaloolist või värvilist. Isegi tihedad vihmasajud ei suuda varjutada saareriigi ilu.

Uisumatk saarte vahel

Eesti talved on alati ettearvamatud – soe ja külm vahelduvad kiiresti ning iial ei tea, mis homne päev toob. Kui veebruaris väljas külmetama hakkas, sõitsin ma kiiresti Hiiumaale ning otsisin oma uisud ülesse. Need olid viimase paari aasta jooksul korralikult tolmu kogunud, sest meil ei ole olnud eriti ei jääd ega aega. Esimestel päevadel käisin kodu kõrval asuva tiigi peal katsetamas, kui palju lihased veel mäletavad. Väga tore oli igapäevaselt uisutamas käia, jää oli sile ning keha harjus kiiresti tasakaalu keskpunkti muutumisega. Kodutiik jäi muidugi kiiresti väikeseks – kui mitu päeva sa ikka jaksad kümnemeetrise diameetriga uisuplatsi peal ringe teha…

Back to Top