Läänerannikuga võrreldes on Lõuna-Iirimaa veidikene rohkem linnastunud. See-eest saavat nad aga statiliselt paremat ilma ja rohkem päikesepaistet. Teen küll suuri sõnu, kuid minu absoluutne lemmiklinn Iirimaal on Killarney – linn, kuhu sattusin enam-vähem kogemata ja enam ära minna ei tahtnudki. Kusjuures enda õigustuseks võin mainida, et nägin linna nii päikesepaistes kui vihmasajus ja sümpaatia muutus üha tuntavamaks.
Nagu ka eelmises postituses mainisin, on minu lemmikpiirkond Iirimaal just läänerannik ja ookeaniäärsed maakonnad. Üks turistirohkemaid linnasid on kindlasti Galway, mis jääb enam-vähem rannikujoone keskele. Galways käib alati pidu, ükskõik mis aastaajal või nädalapäeval sinna ka ei satuks. Mina eriline väljaskäija ei ole, kuid seal oli isegi omamoodi tore – kõik üürgasid bändile kaasa laulda ja vihtusid poole ruutmeetri peal tantsida. Samas hinnad on sarnased Dublinile ja turistidest paistavad eelkõige silma (ja kõrva) ameeriklased. Ka aastaringse elanikkonna hulgas on väga palju välismaalasi – Galwayl on veider komme inimesi nii endasse haarata, et nad sealt enam ära ei taha minna. Minu…
Iirimaa on maagiline saar täis vikerkaari ja kullapottidega härjapõlvlasi – vähemalt sellised on üldtuntud uskumused. Mida enam selles riigis aega veeta, seda enam tunduvad need ka tõele vastavat. Esimest korda käisin Iirimaal 5 aastat tagasi ning naasesin sõnadega, et võiksin igavesti ka ainult selles riigis reisida. Etteruttavalt võin öelda, et seekord on sarnane tunne – avastada on palju rohkem, kui reisiaeg lubab. Iga nurga taga on midagi ilusat, erilist, ajaloolist või värvilist. Isegi tihedad vihmasajud ei suuda varjutada saareriigi ilu.