Susanna On the Go

Silt: kultuur

Egiptuse külad: Vaikne külatänav Sharqias

Egiptuse külad

Posted on

Enne kui oma Egiptuse postitusteseeria täiesti lukku panen, tahan teiega veel jagada ühte väga erilist kogemust. Kui mu sõber Youssef kuulis, et olen Kairosse tulemas — ja hea sõber, nagu ma olen, teatasin ma talle oma Egiptusesse tulemisest alles siis, kui juba Siinai-Kairo bussi peal istusin — hakkas ta turbokiirusel mulle ja Norale aegade parimat reisi kokku panema. Tema ülim entusiasm oli ühest küljest armas, kuid teisest küljest ka natuke ebamugav; mis puudutab reisiplaane, siis me Noraga võime mõlemad parajad kontrollifriigid olla ja Youssef paistis tahtvat kogu meie sõitu täienisti ise ära sisutada. Ja seda ta ka viimaks tegi. Aga…

Loe edasi
Valge minibuss linnatänavatel

Egiptuse pulm: kuidas meid pulmast ära ei lastud

Posted on

Jätkan pisikese järjeloona oma märtsikuist lugu sellest, kuidas ootamatult Egiptuses pulma sattusin. Nimelt viisid mu kohalikud sõbrad meid Kairost kolme tunni kaugusele külapulma. Kõik oli tore, kuni hakkas paistma, et me pruudi pealt liialt tähelepanu ära tõmbasime (kaks lahtiste juustega eurooplannat äärmiselt konservatiivses maapulmas… paistsime silma nagu võõrkehad) ja solidaarselt otsustasime tantsupõranda jätta, et noor pruut rambivalguses saaks olla. Siis algas aga õhtu järgmine tsirkus: nimelt oli kell üle südaöö ja paistis olevat hea aeg Kairosse tagasi pöördumiseks, sest järgmisel hommikul pidime juba linnast lahkuma ja Vahemere äärde Alexandriasse sõitma. Kaaslased vaatasid meile aga süüdimatult otsa ja teatasid, et nii…

Loe edasi
Mida teha Tbilisis?

Mida teha Tbilisis?

Posted on

Viimase aasta jooksul olen päris mitu korda Gruusias käinud. Toredal kombel hakkab see riik mulle aina enam ja enam meeldima. Senini on minu retked piirdunud peamiselt Tbilisi ja Lõuna-Gruusiaga, kuid salaja unistan ka Musta mere rannikust ja mägedest. Küll aga on Tbilisiski palju avastada. Kunagine tähtis kuurortlinn on minetanud nii mõndagi oma endisest hiilgusest, ent palju on linnas taastatud, renoveeritud ja uut ehitatud. Modernsus ja ajalugu eksisteerivad Tbilisis naljakas sümbioosis, mida kohalikud ise pilkavad, ent üldmulje jääb linnast ometigi hea.

Loe edasi
Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Armeenia veinid, mäed ja jääaugus suplemine

Posted on

Reisides lähtun alati üldtuntud tõest – ükski riik ei ole oma pealinna nägu. Seega võõrkultuuri tõeliseks nautimiseks pean väga oluliseks pealinnast välja sõitmist. Vahelduv maastik, muutuv arhitektuur, silmapaistvalt teistsugune kombestik, autentsed rõivad, mustrid, helid, hääled, lõhnad, maitsed, miimika… Kõrghoonete ja taksojuhtide taga peitub nii palju ehedust ja ilu. Loomulikult on ka metsik Kaukaasia kõike seda täis. Nagu mainisin, oli Jerevan minu külastuse ajal sügavalt sudu sisse mattunud. Seda värskendavam oli sõita linnast välja ning näha, kuidas mägedes juba suur kevad valitses. Esimene väljasõit viis meid lõunasse, Azerbaijani okupeeritud ala lähedale ja Türgi piiri äärde. Hiljem käisime Kirde-Armeenias ja Gruusia piiri…

Loe edasi
Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta

Kokkuvõte Iraanist – mida teha ja kaasa võtta

Posted on

Iraanis veedetud nädalad olid suuresti elumuutvad. Paljud eelarvamused kadusid, teadmatusest tingitud hirm asendus mõistmise ja huviga. Pärsia rahvas on vapustavalt heatahtlik ja külalislahke rahvas, kes siira rõõmuga võõraid enda kodus vastu võtab. Tore on olnud enda häid kogemusi blogi kaudu ka teistega jagada. Kui kellelgi on huvi Lähis-Ida või isegi konkreetselt Iraani külastamise vastu, siis siin on mõned üldised soovitused: 

Loe edasi

Viimane kõrbelinn Yazd

Posted on

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma. Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et…

Loe edasi

Viimane kõrbelinn Yazd

Posted on

Iraanist on olnud palju, mida rääkida. Veidral kombel läks reis iga päevaga aina paremaks. Kultuuriliste eripärasustega harjusime ära, ühistranspordiga targu enam eriti ei sõitnud (sest kes sellest viimaks aru sai, kus pidid olema naised ja kus mehed ja kust tuli pilet osta ja kes tohtis istuda ja kus need bussid üldse peatusid), isegi tüssavaid kaupmehi ja taksojuhte hakkasime ära tundma. Meie viimane sihtkoht oli järgmine kõrbelinn Kesk-Iraanis, Yazd. Olime ometi külastanud juba väga erinäolisi linnu ja külasid, kuid Yazd oli neist üks kaunimaid. Hoolikalt säilitatud vanalinn oli ehitatud savionnidest ja erakordselt kitsastest tänavatest. Tänavaid kattis nii mõneski kohas katus, et…

Loe edasi
Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Qeshm – kultuuri täis kõrbesaar

Posted on

Meie esimene hommik Qeshmi saarel oli muinasjutuline. Pakkisime päikesetõusu ajal oma telgi linnapargis kokku ning jäime sillerdavat, rahulikku Pärsia lahte imetlema. Öisest tormist polnud jälgegi. Jälgisime kõrvalt, kuidas teised telkijad aeglaselt ärkasid ja perele hommikusööki pakkusid. Meie kõrvale tuli üks neljaliikmeline perekond, kes usinalt inglise keeles juttu tegid ja oma puuvilju jagasid. Quince, granaatõun, apelsinid – Iraani puuviljad olid imelised!

Loe edasi
Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Viimaks Pärsia lahe äärde! Imeline Qeshmi saar

Posted on

Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud.

Loe edasi
Back to Top