Susanna On the Go

Maaliline Lõuna-Iirimaa

Läänerannikuga võrreldes on Lõuna-Iirimaa veidikene rohkem linnastunud. See-eest saavat nad aga statiliselt paremat ilma ja rohkem päikesepaistet. Teen küll suuri sõnu, kuid minu absoluutne lemmiklinn Iirimaal on Killarney – linn, kuhu sattusin enam-vähem kogemata ja enam ära minna ei tahtnudki. Kusjuures enda õigustuseks võin mainida, et nägin linna nii päikesepaistes kui vihmasajus ja sümpaatia muutus üha tuntavamaks.

Iirimaa läänerannik

Nagu ka eelmises postituses mainisin, on minu lemmikpiirkond Iirimaal just läänerannik ja ookeaniäärsed maakonnad. Üks turistirohkemaid linnasid on kindlasti Galway, mis jääb enam-vähem rannikujoone keskele. Galways käib alati pidu, ükskõik mis aastaajal või nädalapäeval sinna ka ei satuks. Mina eriline väljaskäija ei ole, kuid seal oli isegi omamoodi tore – kõik üürgasid bändile kaasa laulda ja vihtusid poole ruutmeetri peal tantsida. Samas hinnad on sarnased Dublinile ja turistidest paistavad eelkõige silma (ja kõrva) ameeriklased. Ka aastaringse elanikkonna hulgas on väga palju välismaalasi – Galwayl on veider komme inimesi nii endasse haarata, et nad sealt enam ära ei taha minna. Minu…

Minu lemmikriik – Iirimaa!

Minu lemmikriik – Iirimaa!

Iirimaa on maagiline saar täis vikerkaari ja kullapottidega härjapõlvlasi – vähemalt sellised on üldtuntud uskumused. Mida enam selles riigis aega veeta, seda enam tunduvad need ka tõele vastavat. Esimest korda käisin Iirimaal 5 aastat tagasi ning naasesin sõnadega, et võiksin igavesti ka ainult selles riigis reisida. Etteruttavalt võin öelda, et seekord on sarnane tunne – avastada on palju rohkem, kui reisiaeg lubab. Iga nurga taga on midagi ilusat, erilist, ajaloolist või värvilist. Isegi tihedad vihmasajud ei suuda varjutada saareriigi ilu.

Hiline kokkuvõte – 2016 reisiaasta

2017. aasta on juba kaks kuud kestnud, kuid mul ei ole siiani mahti olnud oma möödunud reisiaasta kokku võtta. See on see ilma arvutita teel olemine! Kuid et vana aasta ametlikult uueks muuta, tuletan põgusalt meelde enda 2016. aasta lemmiksihtkohad. 1. Kreeka Kreeka on üks minu suurtest lemmikutest Euroopas. Võrreldes paari aasta taguse ajaga on riigis tugevalt tunda majandus- ja sisserändekriisi. Ateena on tundmatuseni muutunud, tänavad on soditud, räpased ja lagunenud, paljudes varjualustes magasid kodutud võidunud tekkide all. Ääretult kurb oli näha kultuuriliselt nii olulist linna ägamas raskuse all.

Viimaks Pariis!

Mina olin korra varem Pariisis käinud, kuid väga sügavat muljet see linn mulle tol korral ei jätnud. Sandril olid ka üsna halvad eelarvamused, nii ei olnud meil Pariisi jõudes just kuigi kõrged ootused. Pigem mõtlesime Eiffelisse kähku üles ronida, et asi tehtud oleks ja siis oma Couchsurfing hosti/võõrustaja juurde sõita. Kaardilt avastasime, et bussijaamast tuleb ainult otse kõndida ja siis jõuamegi järjest iga paari kilomeetri tagant mingi tähtsa kohe juurde! Võinoh, umbes nii. Triumfikaarele me peaaegu komistasime otsa – vaatad järsku üles ja ongi seal! (Olgu, võib-olla oli ka nii, et mina olin juba sirge tee peal ära eksinud, aga…

Sekeldustejada teel Tallinnast Pariisi

Augusti esimeses pooles plaanisime Sandriga taaskord reisima minna, seekord Lääne-Euroopasse, eesmärgiga jõuda viimaks Prantsusmaa rannikule. Esialgse Pärnu mnt-l hääletamise-mõtte matsime kiiresti maha, kui avanes võimalus üks auto Taani toimetada ja seega ka ise oluliselt kiiremini läände jõuda. Autole teenindusse järgi minnes aga selgus, et see on veel parandamata ja isegi ei käivitu, rääkimata muust. 🙂 Seda oleksime võinud võtta kui esimest ohumärki. Küll aga ootasime pea terve päeva töökojas ja närisime küüsi, kuni viimaks õhtu hakul, napilt enne teeninduse sulgemist auto valmis sai. Panime kiiruga-kiiruga ajama, et vaatamata kaotatud 12-le tunnile kiiresti Taani jõuda. Jõudsime suurte vihmade saatel õhtuks napilt Riiast mööda, kui väsimus võttis maad ja…

Back to Top