Meie esimene hommik Qeshmi saarel oli muinasjutuline. Pakkisime päikesetõusu ajal oma telgi linnapargis kokku ning jäime sillerdavat, rahulikku Pärsia lahte imetlema. Öisest tormist polnud jälgegi. Jälgisime kõrvalt, kuidas teised telkijad aeglaselt ärkasid ja perele hommikusööki pakkusid. Meie kõrvale tuli üks neljaliikmeline perekond, kes usinalt inglise keeles juttu tegid ja oma puuvilju jagasid. Quince, granaatõun, apelsinid – Iraani puuviljad olid imelised!
Meie Iraani reisi selgroog sai Persepolises käimisega murtud. Jõudsime ajaloolisesse sadamalinna, Bandar Abbasi hommikul kell 4.30. Ööpimedus läks kiiresti üle hämaraks hommikuvalguseks. Pärast kõiki külastatud kõrbelinnasid oli vabastav näha, tunda ja nuusutada soolast ja elusat merd. Õhk oli niiskusest nii paks, et riided läksid rannal seistes märjaks. Päike tõusis aeglaselt. Ma polnud juba ammu kell 5 hommikul palavust tundnud.
EST Juba mõnda aega enne Iraani sõitmist hoiatati meid taroofi eest. Nimelt on tegu veidra fenomeniga, võltsi viisakus-žestiga, mis tuleb siirast südamest. Iraanlased peavad heaks tavaks käituda igas olukorras üllalt ja ennastsalgavalt, ka siis kui seda tõsiselt ei mõelda. Lühidalt öeldes on olukord väga lihtne – kui iraanlane pakub sulle midagi, näiteks süüa- juua, raha või öömaja, siis tuleb talle viisakusest ära öelda. Tegelikult võib pakkumine väga ahvatlev olla, kuid tema ei pruugi seda tõsiselt mõelda.
EST Eelmisel kevadel Balkani poolsaarel hääletades veetsime aega imevahva abielupaariga Iraanist. Juba pärast esimest kohtumist sai selgeks, et Iraani külastamine tuleb lähiajal ette võtta. Ja sügisel avastasimegi end Sandriga ühel õhtul järjekordseid lennupileteid ostmas, seekord Riia-Kiiev-Teheran marsruudil. Mis siin salata, mida lähemale reis jõudis, seda närvilisemaks me ka muutusime. Olgugi, et Iraanis EI OLE sõda ega terrorismi, asub ta poliitiliselt siiski äreva koha peal.