Pärast väsitavat päeva Petras olime tõeliselt rõõmsad, et olime otsustanud veel üheks ööks beduiinilaagrisse jääda. Bussid teatavasti niikuinii Jordaanias õhtuti ei sõida ja järjekordne 3-tunnine taksosõit oleks ületanud meie eelarve.
Kui olime varakambri vaateplatvormilt tagasi tulnud, jätkus meie matk läbi Petra. Mu sõbranna otsustas giidi saatel jätkata kõrgustes ronimist, suundudes mäe tipus asuvasse iidsesse ohvripaika. Kuna minul oli märgistamata mägiteedest mõneks ajaks küllalt saanud, otsustasin hoopis vanu hauakoopaid uudistama minna. Petra pole pelgalt muuseumipaik, vaid terve kunagise tsivilisatsiooni keskpunkt, seega on linnas palju, mida avastada.
Hommik beduiinilaagris oli varajane, sest tahtsime enne suuremaid turistihorde Petra väravatest sisse jõuda. Varane start oli oluline juba seetõttu, et saime Petras veeta vaid ühe päeva, mis paljude hinnangute põhjal polnud sugugi piisav. Seega pidime oma piiratud ajast võimalikult palju välja pigistama. Vähemalt oli piletite osas lihtne. Nagu varem mainisin, olin ma enne reisi ostnud Jordaania e-viisa, mis ühtlasi kehtis ka kõigi riiklike vaatamisväärsuste piletina. See tähendas, et Petra üsnagi kulukat piletit ei pidanud ma eraldi ostma, vaid näitasin väravas vaid oma viisa arvet. Piletihinnad on seal umbes 60-80€ kandis ja järjekorras kassas väga pikad.