Susanna On the Go
Reisiaasta kokkuvõte: 2021 lemmikud

Reisiaasta kokkuvõte: 2021 lemmikud

Jaanuari esimene pool peaks veel sobima ka reisiaasta kokkuvõtete jaoks, eks?  Kuigi aasta esimene pool seda ette ei ennustanud, siis kujunes 2021. aasta siiski üllatavalt tihedaks reisiaastaks. Kui esimesed kuus kuud ma isegi ei mõelnud riigipiiride ületamisest, siis juulikuust alates tekkis mu kalendrisse nii palju väliskohtumisi, et lõpuks ma isegi ei pakkinud oma kohvrit enam lahti – viskasin koju jõudes vaid riided pessu ning olin valmis paar päeva hiljem uuesti lennujaama poole sõitma. Kõige kiiremaks ajaks kujunes aasta lõpp, kus reisisin sõna otseses mõttes iga päev. See oli ühtaegu küll täielik dream come true, eriti pärast seda kui poolteist aastat…

Egiptuse külad: Vaikne külatänav Sharqias

Egiptuse külad

Enne kui oma Egiptuse postitusteseeria täiesti lukku panen, tahan teiega veel jagada ühte väga erilist kogemust. Kui mu sõber Youssef kuulis, et olen Kairosse tulemas — ja hea sõber, nagu ma olen, teatasin ma talle oma Egiptusesse tulemisest alles siis, kui juba Siinai-Kairo bussi peal istusin — hakkas ta turbokiirusel mulle ja Norale aegade parimat reisi kokku panema. Tema ülim entusiasm oli ühest küljest armas, kuid teisest küljest ka natuke ebamugav; mis puudutab reisiplaane, siis me Noraga võime mõlemad parajad kontrollifriigid olla ja Youssef paistis tahtvat kogu meie sõitu täienisti ise ära sisutada. Ja seda ta ka viimaks tegi. Aga…

Egiptus: Päevareis Alexandriasse

Egiptus: Päevareis Alexandriasse

Kuna Kairos oli oodatust rohkem teha ja lõunasse Aswani ja Luxori poole me ei jõudnudki sõita, siis otsustasime Noraga, et enne mandri-Egiptusest lahkumist pidime veel vähemalt Alexandria ära nägema. Alexandria on ajaloolise tähtsusega linn Egiptuse põhjarannikul, Vahemere ääres. Linn sai oma nime Makedoonia vallutaja Alexander Suure järgi, kes troopilise kindluslinna enam kui 2000 aastat tagasi rajas. Minu jaoks kõige huvitavam fakt on aga tõsiasi, et Alexandrias asus üks vanaaja seitsmest maailmaimest, täpsemalt siis Pharose tuletorn. Inglise keeles kutsutakse seda tihti küll Alexandria tuletorniks. Tõsi, tuletorni enam tegelikult ei eksisteeri, nagu pea mitte ühtki antiikaja maailmaimedest. Ainus tänaseni säilinud selle ajastu…

Türkiisne India ookean ja selles paistvad kaljusaarekesed

Reisiaasta 2019 ja vaade uude aastasse

Ma konkreetselt ei suuda uskuda, et me jõudsimegi omadega uude aastasse välja! Tähendab, ega see iseenesest pole üllatus, et aeg ikka edasi läheb, aga 2019 teine pool tundus nagu eriti kiiresti lippavat. Kuigi ma viimasel ajal siin rohkem kuuvarjutusena figureerinud olen, siis tahaksin oma reisiaasta üle muljetada ja kokkuvõtteid teha ikka. Eks ma jõuan neid tehtud reise järgmiste nädalate jooksul ka natuke usinamalt veel tutvustada, sest ega ma oma aasta eksootilisematest sihtkohtadest ju polegi jõudnud rääkida. Mulle ei meeldi sihtkohti kuidagi järjestada ja pingeritta panna, sest eks igal riigil ole oma võlud ja kõik kogemused on alati nii subjektiivsed, olles…

Päevad Harvardis

Päevad Harvardis

Kuigi mu Bostoni lugude ilmumine on siin blogis veninud nagu hilissügisesed koolipäevad, tahan teile siiski rääkida oma kunagise unistuse täitumisest ja Bostonis „elades“ pidevalt Harvardi vahet käimisest. Harvardi ülikool, üheselt mõistetav hariduse ja elitismi sümbol vast kogu maailmas, käib ilmselt iga noore akadeemiku unistustest vähemalt korra läbi. See oli kindlasti 15-aastase Susanna unelm ja, olgem ausad, on seda ka 25-aastase Susanna jaoks. Tehniliselt ei asu Harvardi peamine linnak mitte Bostonis, vaid hoopis Cambridge’s. Cambridge’i lahutab Bostonit vaid Charles’i jõgi, mille silla pealt ületamine võtab ühistranspordiga aega 5 minutit ja jalgsi ligikaudu 15 minutit. Seega on linnad tõeliselt üksteisega põimunud ja…

Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Ühe päevaga läbi Petra: beduiininaistest, kloostrist ja pimedani jäämisest

Kui olime varakambri vaateplatvormilt tagasi tulnud, jätkus meie matk läbi Petra. Mu sõbranna otsustas giidi saatel jätkata kõrgustes ronimist, suundudes mäe tipus asuvasse iidsesse ohvripaika. Kuna minul oli märgistamata mägiteedest mõneks ajaks küllalt saanud, otsustasin hoopis vanu hauakoopaid uudistama minna. Petra pole pelgalt muuseumipaik, vaid terve kunagise tsivilisatsiooni keskpunkt, seega on linnas palju, mida avastada.

Ühe päevaga läbi Petra: tee varakambrini

Ühe päevaga läbi Petra: tee varakambrini

Hommik beduiinilaagris oli varajane, sest tahtsime enne suuremaid turistihorde Petra väravatest sisse jõuda. Varane start oli oluline juba seetõttu, et saime Petras veeta vaid ühe päeva, mis paljude hinnangute põhjal polnud sugugi piisav. Seega pidime oma piiratud ajast võimalikult palju välja pigistama. Vähemalt oli piletite osas lihtne. Nagu varem mainisin, olin ma enne reisi ostnud Jordaania e-viisa, mis ühtlasi kehtis ka kõigi riiklike vaatamisväärsuste piletina. See tähendas, et Petra üsnagi kulukat piletit ei pidanud ma eraldi ostma, vaid näitasin väravas vaid oma viisa arvet. Piletihinnad on seal umbes 60-80€ kandis ja järjekorras kassas väga pikad.

Wadi Rum ja öö Väikese Petra beduiinilaagris

Wadi Rum ja öö Väikese Petra beduiinilaagris

Wadi Rumi kõrbeline Kuna meie aeg Jordaanias oli väga piiratud, olime oma reisi üsna hästi ära plaaninud; spontaansusteks palju ruumi ei jäänud. Iroonilisel kombel tuli muidugi spontaanseid hetki rohkemgi ette kui tavaliselt ning kõik meie plaanid lendasid vastu taevast. Üllatused algasid juba lennujaamast väljudes, kui oma tellitud transfeeri ootama jäime. Jah, esimest korda elus oli mul transfeer tellitud! Paraku see aga välja ei ilmunud ning pärast tunniajast ootamist lontisime viimaks  ammu ootavate taksode juurde. Kohalikud taksojuhid teatsid rääkida, et tegu on levinud petuskeemiga, mille õnge turistid reaalselt igapäevaselt langevad. Hea algus, eksole?

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Andaluusia mäed ja Eesti talu keset Hispaaniat

Granadasse plaanisime jääda kauemaks, kuid nagu spontaansete reiside puhul ikka, langes palju ebamugavusi ühele ajale. Linnas oli suur jazzmuusika festival käimas, seega olid järgmiseks paariks ööks kõik mõistlikus hinnaklassis külalistemajad ammu välja müüdud. Sandril oli tervis kehv (40 kraadi sooja pole naljaasi!) ja mina pidin lähipäevil ühe mahuka artikli valmis saama. Seega oli telkimine ja suur seiklemine valikust väljas, samas Granadasse jäämise jaoks ei leidnud ka võimalust. Õnneks teadsime üht Eesti meest, kes paarisaja kilomeetri kaugusel mägedes väikest talu pidas. Temal oli külakeses parasjagu vaikus ja ootas meid hea meelega paariks päevaks enda juurde külla. Pelgalt mõte sellest, et võiksime…

Maaliline Lõuna-Iirimaa

Läänerannikuga võrreldes on Lõuna-Iirimaa veidikene rohkem linnastunud. See-eest saavat nad aga statiliselt paremat ilma ja rohkem päikesepaistet. Teen küll suuri sõnu, kuid minu absoluutne lemmiklinn Iirimaal on Killarney – linn, kuhu sattusin enam-vähem kogemata ja enam ära minna ei tahtnudki. Kusjuures enda õigustuseks võin mainida, et nägin linna nii päikesepaistes kui vihmasajus ja sümpaatia muutus üha tuntavamaks.

Back to Top