Susanna On the Go
Egiptuse külad: Vaikne külatänav Sharqias

Egiptuse külad

Enne kui oma Egiptuse postitusteseeria täiesti lukku panen, tahan teiega veel jagada ühte väga erilist kogemust. Kui mu sõber Youssef kuulis, et olen Kairosse tulemas — ja hea sõber, nagu ma olen, teatasin ma talle oma Egiptusesse tulemisest alles siis, kui juba Siinai-Kairo bussi peal istusin — hakkas ta turbokiirusel mulle ja Norale aegade parimat reisi kokku panema. Tema ülim entusiasm oli ühest küljest armas, kuid teisest küljest ka natuke ebamugav; mis puudutab reisiplaane, siis me Noraga võime mõlemad parajad kontrollifriigid olla ja Youssef paistis tahtvat kogu meie sõitu täienisti ise ära sisutada. Ja seda ta ka viimaks tegi. Aga kui kutt mulle välja pakkus, et ta me võiksime külastada tema ema koduküla Kairost paari tunni sõidu kaugusel, siis ma ei leidnud järsku ühtki vastuargumenti. Ehedad Egiptuse külad koos kohalikega oli täpselt see, mida ma näha tahtsin! 

Otsustatud — pärast ühtainust päeva Kairos pakkisime end kogu täiega kokku ja suundusime maale. No arvestades seda, et ma reisisin ainult lennukiistme alla mahtuva käsipagasiga ja polnud kaasa võtnud ühtki komplekti vahetusriideid, ei olnud see just väga eriline pakkimine ka. Sõit Sharqia külla võttis umbes kaks tundi. Bussisõidud on mu absoluutne lemmikosa reisimisest, isegi kui need on niivõrd auklikud ja higised teekonnad, nagu seda Sharqia sõit oli. Imetlesin hilistalvist Egiptuse loodust, mööduvaid külakesi ja maanteedel käivat vilgast elu. Egiptuse külad ja iseäranis Sharqia olid absoluutselt vaimustavad. Mul on küll üleüldse kombeks uusi reisikogemusi ülivõrdsustada, kuid Sharqia oli seda tõepoolest väärt. Mis seal siis niiväga erilist oli? 

Toit

Võõramaised hõrgutised on muidugi iga ränduri üks peamisi lemmikosasid reisimisest, või mis? Sharqias viidi see aga järgmisele tasemele. Kuna me ei olnud mitte suvalised möödujad, vaid oodatud külalised, siis oli terve naabruskond end võõraste saabumiseks ka vastavalt ette valmistanud. Pidulaua peamiseks hõrgutiseks oli igale külalisele kaks tuvi kinni püütud ja kohalikult kasvatatud riisiga täidetud. Minu, igapäevase taimetoitlase, süda vajus küll saapasäärde, kui seda nägin. Ometigi mõistsin ja hindasin kogu naabruskonna head tahet, mis sellega kaasas käis. Lisaks täidetud tuvidele oli laual ka varemgi mainitud koosa – täidetud suvikõrvitsad, baklažaanid ja maisitõlvikud. Lisaks taldrikutäis rohelisi lehtköögivilju, värsked tomatid ja vapustavalt pehmed värsked araabia leivad. Kogu toit polnud mitte ainult värske, vaid pärit konkreetselt lähima 500 meetri raadiusest, naabruskonna ühispõllult. I m e l i n e.
Magustoidukultuuri selles külas ei olnud. Küll aga oli kõrgel kohal teekultuur, mida nauditi kambakesi elava tule ümber ringis istudes. Soojadesse araabia kevadõhtutesse sobis see kui valatult. 

Tuhas keedetud teepott koos paari naaniga
Araabia õhtud lõputute klaaside magusa piimateega


Ökosüsteem

Kuigi ma olen ka ise hinges maatüdruk, siis oli minu jaoks tõeliselt imetlusväärne see isemajandav ökosüsteem, millega Egiptuse külad üles on ehitatud. Põhjavett pumpav isetehtud elektriline veepump juhtis puhta vee otse riisipõldudele. Vee paremaks juhtimiseks ehitati porisest savimullast kiiresti pisikesi valle, mis hiljem uue trajektoori loomise nimel lõhuti. Riisipõldude kõrval kasvatati ka baklažaane, suvikõrvitsaid, maisi, ube, herneid ja kõiki muid hõrgutisi, mida endale ette võib kujutada. Elektrit kasutati külas vaid minimaalselt, enamus toimetusi tehti õues päikesevalguse käes. Toidu valmistamiseks kasutati gaasi, tee keetmiseks elavat tuld.  

Araabia hetked

Lisaks maisematele asjadele oli külasse sõit ka erakordseks võimaluseks kogeda päris Põhja-Aafrika araabia kultuuri. Kuna olime Noraga välismaalased, siis kaasati meid ka tegevustesse, millesse kohalikud naised end üldjuhul ei seganud: nagu näiteks meestega põllul käimine ja hilisõhtutel kohvikus tabla mängimine. Tabla, inglise keeles tuntud ka kui backgammon, on Türgis elamise aegadest alates olnud üks minu lemmikuid ajaviitemänge. Mehed tegid muidugi suured silmad kui avastasid, et mul mäng selge on ja kuskil 50 kohaliku mehe silme all pidasime ka küla parimate mängijatega pika tablaturniiri maha. Kõrvale rüübati kuuma teed ja suitsetati vesipiipu. Sisuliselt oli see kui kohalik baarielu, lihtsalt ilma alkoholi ja ühegi naiseta. 

Ühel päeval jõime aga teed keset põldu. Üks kohalikest meestest küsis, kas sooviksime teed juua. Iseenesestmõistetavalt eeldasime Noraga, et tal on termosega hommikune tee kaasas. Aga kus sa sellega, araabia põllumehed ei joo vana teed. Tema sättis hoopis tuha üles, tegi väikese lõkke ja pani keraamilise teekannu otse leekidesse soojenema. Nii jõimegi muruvallil istudes kuuma, otse lõkkest valatud kohalikult kasvatatud teed. Kui veel arvesse võtta, et olin Põhja-Aafrika külakeses ja vaatasin otse päikeseloojangusse, siis oli tegu tõelise idüllilise araabia hetkega. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top